.

2012-01-22T18:53:00.001+02:00

22. jaanuar

Ich reise

Käisin reisil. Sõitsin B tsooni lõppu, roosa liini teise otsa. Wannsee on ühes otsas, selle reisi tegime Michaeliga ära ükskord, nüüd tahtsin Oranienburgi sõita, mis peaks U7 teine lõpp-peatus olema, aga U7 muutus S1-ks, ja rong peatus Frohnaus ja edasi ei läinud, õnneks, sest muidu oleks ta C tsooni läinud ja selleks mul piletit ei olnud. Kõigepealt läksin U8 lõppu Wittenausse ka, aga see oli igav koht, nii et otsustasin edasi reisida.

Mulle Frohnaus meeldis, see oli sakslaste piirkond, sakslased tänaval, sakslased kohvikus, natuke harjumatu. Kõndisin suts ringi ja siis läksin Piccadelly kohvikusse, tellisin saksa keeles kohvi ja saia. Vaatasin mööduvaid inimesi, kirjutasin niisama elu-olust, vaatasin ajakirjast staaride pilte, et kes keda suudles ja kes kaalus juurde võttis, ja siis sõitsin tagasi. Olen rahul.Viimati käisime me pühapäeva-lõpp-peatuse-reisil Alt-Mariendorfis, enne seda käisin ma sama liini teises otsas Alt-Tegelis, mis oli täitsa kena koht ja kust ma pärast 8 km koju jalutasin.

Eile järgnesin Saarale ja jõudsin Homeless Dinnerile, kus väga palju kodutuid ei olnudki, pigem selliseid veidraid tüüpe. Oli üks väike mehike, kes peab igal laupäeval sünnipäeva ka kes pildistas inimesi ja lasi end inimestega pildistada. Ta jutustas koguaeg. Ja ta püksid vajusid alla. Saara ja Elise laulsid seal mõned laulud, kaasa tegi ka Saara ilus nõbu, kes oli teel Hispaaniasse jazz-laulu õppima. Pärast otsisime baare, aga baarid oli kõik nii pungil inimestest ja suitsust, et ei mahtunud sisse kohe, pärast neljandat proovi pressisime ühte, leidsime sealt kohe paar soomlast. Aga muusika oli kõva ja suitsu oli palju ning ma läksin varsti koju ära. Laupäeval kella kahe paiku öösel on Berliin ärkvel aga ta silmad on hägused. U-Bahnid muutuvad iga minutiga räpasemaks, erinevad vedelikud voolavad perroonidel ja rongipõrandatel. See on see suurlinn, mida ma ikka veel ei tunne. Ootan tunnet.

2011-12-27T22:24:00.003+02:00

2011-12-04T22:06:00.001+02:00

Ärkasin täna hilja. Pärast ärkamist tuli mõte Wannseesse minna, kuigi oli oht, et enne läheb pimedaks, kui mina sinna jõuan. Aga otsustasin ikka minna, ja just siis, kui ma tõsiseltvõetav olin oma plaaniga, otsustas Michael ka kaasa tulla. Ma ei olnud seal Wannsees kunagi käinud, aga olin nime nii palju kuulnud, et vajasin sellest kohast pilti oma pähe. Me siis jalutasime, alustuseks kõndisime piikonnas, mis oli nagu Nõmme, aga majade asemel olid lossid, sellised tornidega majad, tühjad enamasti või müügiks või lihtsalt väga ligipääsmatud. Kuna ikka oli valge ja ikka veel ei sadanud, kõndisime edasi ja leidsime Supeltee, see sama, mis pildil, see läks kuni suplerannani, aga supelmaja oli väga lukus ja läbi selle vee äärde ei pääsenud. Üldse jäi meelde väga palju väga kõrgeid matallaedu. Aga mulle seal meeldis. Rääkisime peaaegu terve aja saksa keelt, mu laused olid muidugi täiesti jaburad, aga kaks kuud koolis on vilja kandnud. Schön!

2011-12-02T14:59:00.001+02:00

2. detsembril

Nüüd siis hakkas sadama lõpuks, ja nüüd siis saab kirjutama hakata lõpuks, ilma vihmata ei ole ju meeleolu. See kolm kuud keep smiling-ilma on ära väsitanud. Ei ole nagu olnud õigust kurb või aeglane või ebasotsiaalne olla, selge ilm sundis selga sirgu ja selgeid sihte, muu ei sobinud. Muidugi see aitas mul koolis käia, igal hommikul jälle ratta selga ja läbi kuldse madala päikese kursusele. Mõned korrad magasin, vahel läksin hiljem. Ühe korra magasin siis, kui ma eelmisel õhtul korter-baaris jazzkontserdil käinud ja joonud kaks tassi kanget rohelist jaapani teed, siis ma olin VÄGA ärkvel kuni kella kuueni hommikul, pärast kuute olin aga VÄGA väsinud. Täna lõpetasin kursuse ja edasi tuleb mul nüüd omalkäel saada, Michael on minu eelis, teised grupikaaslased on enamasti muude muumaallastega koos ja kadestavad mind, et mul on keegi, kellega ükskõik mis ajal keelt praktiseerida.

Ma olen hakanud ärkama tasapisi, sotsialiseerumine on kiiremini toimunud kui Rootsis. Seal suhtlesin ma esimesel aastal enamasti lammaste või kanadega ja eesti keeles või lugesin Pettsoni. Olin lihtsalt väsinud, sõpru ei tekkinud väga, olid eestlased, kelle juures käisin ja rohkemast polnud ma huvitatud. Tantsimas käisin küll ja see on ikka täitsa arusaamatu, kui palju ma jõudsin tantsida. Teisel aastal ärkasin ma üles ja hakkasin aiast välja käima, tulid väga kallid sõbrad ja koosolemised. Sõbrad olid päris inimesed (mitte mingid lambad) ja olid päris rootslased.

Siin Berliinimaal olen ma ka väga väsinud olnud, maganud palju. Aga kui ükskord välja otsustasin minna, sain kohe hea sõbra, kelle kaudu veel teise ja tundub, et neid tuleb veel. Sakslasi nende hulgas ei ole, aga see linn siin polegi mingi saksa linn.

Järgmisel nädalal lähen vaatan oma rootsi sõpru, lennupileti ostsin parima tantsuõhtu järgi, sealt edasi lendan Eestisse, kus vaatan üle oma eestlased ja loovutan kodumaale oma kaks hammast. Alles klar.

2011-12-01T18:05:00.001+02:00

Käisin ühes katusekambris.

2011-11-17T20:29:00.001+02:00

17. novembril

Pierogarnial jälle hoog sees, minul jälle aeg minna! Neljapäev! Kohvikukontsert! Saara Markkanen! Mu elul on rütm! Seekord autoga ja filmima. Noyman Miller - kultur/bar/galerie.

2011-11-15T14:30:00.001+02:00

15. novembril

sügiseses pargis jalutades

asotsiaalidel, kes on muideks väga sotsiaalsed, on pargis pingpongi lauad, mida nad kasutavad õllepudelite hoidmiseks - laud on alati lookas nagu pidus. pärast pidu jääb alati keegi lauale magama. aga ma olen mõnda pingpongi ka mängimas näinud. enne joomist. pärast joomist ei ole vist kerge seda peenikest palli taga ajada.

2011-11-10T20:57:00.002+02:00

10. novembril

udu teeb suurlinna väikseks

Allkorruse poola Pierogarnia on hoo sisse saanud jälle jämmibändiga, bumpsa-bumpsa muusika. See aitab mul tegelikult uimedamisest välja tulla ja hüüab, et on juba neljapäev ja oleks aeg mõnest kohvikukontserdist osa võtta! Võtan jälle Saara Markkaneni.

Eelmisel nädalal käisime Saaraga Weinmeisteri kandis ühes korterbaaris, mis on avatud ainult pühapäeviti. Selleks, et baari sisse saada, on vaja sellest muidugi eelnevalt teada, kui tead, siis oskad õigest hoovist sisse minna ja õiget uksekella tilistada ja siis õigele korrusele minna. Ja seal on korter, kus igal pühapäeval mängib keegi muusikat, muusika kõrvale saab juua veini või teed. Täpselt kell 18.30 hakkab pihta. Iga loo vahepeal on tavaliselt uksekella kuulda. Seekord oli baartoas jazzorkester, tśellomängija oli minust meetri kaugusel, pidin tema noodipuldiga ettevaatlik olema.

Nüüd riietevahetus, rattaselgakarglus ja St. Gaudy Cafe!

2011-11-02T15:18:00.002+02:00

seisan püsti
horisontaalgravitatsiooni
tõmbes
kõigun edasi
tagasi
tuuletõmbes
laperdan metroodes
konditsioneeritud õhu
keeristes
kuniks on lõbus
pärast lähen
läbi inimhulkade
unistuste
enese
rabeda naha
reaalsusvalu

paratamatu

põhjani

kus seisan püsti

horisontaalgravitatsiooni
tõmbes
kõigun edasi
tagasi
tuuletõmbes
laperdan metroodes
konditsioneeritud õhu
keeristes
kuniks on lõbus
pärast lähen
läbi inimhulkade
unistuste

enese

rabeda naha

reaalsusvalu

paratamatu
põhjani
kus seisan püsti

2011-11-02T14:18:00.003+02:00

2011-10-27T22:32:00.004+03:00

27. oktoobril

Kui soeng muutus, muutusid inimesed tänaval - küsivad nüüd mult suitsule tuld ja teejuhiseid, olen kohaliku nägu!

Aga tuld mul ikkagi pole ja teed ei tea juhatada.

2011-10-21T18:54:00.002+03:00

21. oktoobril
Sada koma teist

Martsipanile on ots peale tehtud, lattekohv joodud, spagette ka pole enam. Kuulan Coheni "Live in Londonit", tore plaat, aga rahvas kisab kole palju. Ostsin selle põhimõtteliselt ühe loo pärast - Anthem, härra Sibul jagas seda oma Fb kontos, ma polnud seda lugu kunagi varem kuulnud, noh, olen ju Dylaniga tegelenud koguaeg, kõiki suuri mehi ei jõua ka korraga hallata. Seda suurem rõõm on nüüd.

Mis ma teen siin linnas? Olgu märgitud, et mulle ikka veel väga meeldib linnas elada. Need inimesed! Need ini me sed. Kasvõi mu enda keelegrupp. Sellised! Mul on vähemalt 4-5 pildistamiskohta praktiseerimiseks ära räägitud nedega, eks näis, kas ma kõikidesse kohtadesse jõuan ka, aga idee ise on igati jõuduandev: näitegrupp, ateljee, moedisaineri töökoda ja üks muusik. Aga meie grupis on näiteks soolokitarrist Jeff San Franciscost, on näitleja, dramaturg Sara California/New Yorkist, meie oma Middleton Inglismaalt - VESIPALLUR!, meil on meie oma Gonzales Panamast, neiu Mehhikost, tumedanahaline Kanadast, valgenahaline Aafrikast, siis poolakas fotograaf, serblane, ungarlased, tore prantslane kinematograaf/filosoof, kellel on super miimika, maalija austraallane, maalija Argentiinast, iirlane, hollandlane, itaallane, kes on moedisainer muidugi, ja ärgem unustagem hiinlast!

Keelekursusel mulle meeldib, eestlaslikku karmi tuupimist ei ole, tempo on rahulik ja kuna kõik on stressivaba, siis pea on lahti ja keel tuleb kergemini. Kodus on seda parem õppida sest kodutööd on vähe, see paneb mind ekstra ise tegema - ühesõnaga, ma olen väga rahul. Sehr gut!

Oma esimese päris fotosessiooni siin linnas tegin üleeile, käisin poola kohas, see Pierogarnia kohe meie all, tegin interjööripilte ja jämmipilte, vastu saan kohvi, küpsiseid, süüa ning levitada oma nime. Just viisin lõigatud-töödeldud pildid neile ära. Nii mul lähebki. Samal ajal teen oma kodulehte, õpin süüa tegema ja olen niisama elukaaslane. Hahaa. Elu on fotoseeria!

Olge terved!

2011-10-11T20:01:00.001+03:00

2011-10-05T19:25:00.001+03:00

2011-09-14T14:46:00.005+03:00

8. septembril

2011-09-09T00:35:00.000+03:00

Käisin täna Rathausis dokumenti ajamas, paberit, kuhu on peale kirjutatud, et jah, sul on elukoht Berliinis. Kõigepealt seisin pikas järjekorras. See järjekord oli nii pikk, et raske oli selle otsa leida, alustasin siis kuskilt ja hakkasin saba suunas minema, looklesin mööda ruumi koos järjekorraga kuni ots oli käes - see oli lihtsalt mööda ruumi ringi peale teinud. Sain numbri kätte, olin saja neljas, nii et aega oli küll. Läksin kohe koju, sõin hommikust, olin niisama ja siis läksin tagasi, võtsin ühe kohvi ka ja siis oligi juba 70 inimest oma asjad ära ajanud. Kui minu aeg hakkas lähenema, hakkasin natuke pabistama, tundsin, et mul ei ole ikkagi nagu õigust Berliinis olla ja et ma olen ikkagi ilge immigrant. Mul ei olnud korteri lepingut, oli lihtsalt Michaeli allkiri korteriomaniku allkirja lahtris, oli lootus, et kedagi tegelikult ei huvita täpsemalt. Mida lähemale mu aeg jõudis, seda selgem oli tunne, et nad tahavad kõike täpselt. Aga tädi oli rahulik. Otsis registrist Michael Schmidt´i nime ja ütles, et neid on siin 500 tükki, tädi ise oli ka Schmidt. Lõpuks leidis ta õige Michael Schmidti ja kõik oligi korras. Andis mulle paberi ja ütles, et see on väga tähtis dokument. Ta andis mulle veel ühe paksu inforaamatu Berliini kohta ja ütles, et näed, siin on juhised noorele inimesele, et kus süüa, juua ja tantsida, tantsida, tantsida! Kus ta teab, et on minuga rääkides on vaja rõhutada "tantsida"? Ja üleüldse, kas tantsu aeg polegi siis läbi? Sest Rootsi oli ju tantsimise koht.

Kui koju kõndisin, oli samm kohe kergem, väsimus oli kodunud ja silmanägamine oli parem. Kõik seisis ju selle dokumendi taga, kõik telefoni-panga-raha-eluasjad.

Õhtupoole saatis keegi mulle feissbukis sõnumi, et ta nägi mu nime ühe ürituse nimekirjas ja ütles, et sa oled ometigi soomlane ja kas sa mitte ei tahaks ühele teisele üritusele ka tulla, just täna ja et vabandust, et nii otse kohe kirjutan. Ütlesin, et soomlane ma pole, aga tulen kindlasti. Kontsert toimus poes, kus müüdi jaapani mööblit, aga õhtuti nad vist lükkavad asjad kokku ja siis on seal kohvik. Ja soome neiu oli kena, laulis oma laule, vahepeal mängisid-laulsid mõned kaasa, kellega ta oli paar päeva tagasi tuttavaks saanud. Mina olin üle toa kuulus sest ma olin eestlane. Ostsin CD ka, aga kui paki lahti tegin, siis seal ei olnudki CDd sees, oli üks kena pilt ja laulusõnad, aga muusika saan ma netist alla laadida. Väga hea mõte. http://saaramarkkanen.com/ Pärast kontserti läksin ühe kaasmängijaga rääkima (nuppakordion), et uurida, kus ka mõni hea jämmikoht asub. Pärast vähekest rääkimist sain paar kohta kirja ja selgus, et noormees on tegelikult kinematograafiat õppinud ja töötab video/fotograafia alal. Jah, ma kuulen küll, Berliin, et sa mulle "tere tulemast" ütled, ja tänud, tunnen end koduselt!

2011-08-24T19:42:00.006+03:00

2011-07-12T00:58:00.000+03:00

2011-07-10T14:22:00.002+03:00

10. juulil
Ich bin ausländer und spreche nicht gut deutsch

Hallo, hallo, hallo!
Kuulan bluusi ja joon mahla, olgu tänatud Tuksami ja Sibula FB kontod, mis mind muusikaga varustavad! Ma ei taha Dylanit kuulata enam, Drake´i ka mitte, folki ka mitte, midagi uuuut tahan! ja tuleb ka natuke. "Natuke" sellepärast, et Saksamaa ei luba mul kõiki asju youtube´ist vaadata, Saksamaa on ju üks ordentlich maa.
Olen nüüd meie kenas korteris paar päeva olnud, natuke on õudne, et mis kõik saama hakkab, siis on natuke õudne, et me ostsime külmkapi - mingi jube ühisvara. Muidugi on see 7 aastat vana väärikas kapp, 70 eega ostetud, aga ikkagi - see on nii suur ja meid kokku siduv. Proovin rahulikuks jääda.
Jõudsime siia korterisse just päeval, mil allkorrusel oleval poola söögikohal täitus esimene aasta, seda me ei teadnud kuniks meil läbi madratsi roki kuulamisest küll sai ja Michael otsustas kahe paiku küsima minna, et kas see on iganädalane meeleolu seal. Nad olid poolamoodi soojad ja selgitasid, et üldiselt lõppeb kõik kell kümme juba, lihtsalt just täna on sünnipäev. Ja kutsusid õlut jooma. Meil oli tegelikult plaan osa võtta, aga olime just eelmine päev 17 h non-stop sõitu teinud läbi Euroopa, nii et oli väike väsimus. Nad aga olid viisakad, tegid ühe loo ja lõpetasid siis ära, mille pärast Michael siiani süümekaid tunneb. Sest kohe sai selgeks, et need inimesed seal on väga kenad, mitte mingid räuskavad õltsid. Järgmisel päeval läksime proovisime suhteid luua, käisime seal pelmeene söömas. Õhkkond oli hubane - tagaruumis jämmisid mingid mehed klaveri-kitarri-suupilliga, üks pikajuukseline oli selgelt põhiline andekas, "Led Zeppelini" kirjaga T-särgiga üritas kitarriga sammu pidada ja kaks teist elasid lihtsalt kaasa. Nad olevat olnud lihtsalt ühed poolakad, kes küsisid luba klaverit kasutada. Üürgasid mingit tundelist poola rokki seal. Esimene ruum oli pigem nagu elutuba - raamaturiiul, diivan ja inimesed, kes koguaeg kuskilt ilmusid ja läbi ruumi käisid, nagu oleks kodus. Üks ümmargune neiu võttis tellimusi, kui ta midagi unustas või valesti tegi, hüüatas "ooh entschuldigung!" ja hoidis peast kinni nagu ta oleks sulle just tassi kohvi peale kallanud. Ta on rõõmsameelne ja ma saan temaga kindlasti mõnikord jutule. Siis oli üks naisterahvas, kes oli ilmselt omanik või omaniku naine. Ta kuulas jämmijaid ja siis kui ümmargune neiu posti läks tooma, tuli tema ja kirjutas meie soovid üles ja toimetas taharuumi. Siis oli keegi noormees, kes istus ja tegeles läpakaga, vahepeal tuli kuskilt üks teine neiu, kes oli väga kiindunud temasse, ja varsti paterdas kuskilt kohale pisike laps, noorukite tõrjuvatest viibetest lapse suunas sain aru, et see on nende laps. Siis tuli mingi väsinud noormees uksest sisse, jäätistega, vaatas ringi ja oli näoga, nagu see oleks salakaup. Ümmargune neiu ja omanik-naine said jäätise ja läksid õue sööma. Väsinud noormees võttis istet teiste noorte juures ja võttis lapse sülle. Ja siis tuli tagaruumist välja täitsa imelik mees, hallide lokkis juuste ja ümmarguse naoga poeet või pohmellis kitarrilegend või allakäind kirjanik, kellel olid käes meie söögid. Tema oli siis põhimees, kokk-mees. Ja ta mäletas Michaelit hästi sest ta küsis esimese asjana, et kas magasite hästi. Eks nad proovisid siit-sealt rääkida, aga poola mees oli selgelt natuke hirmul, et kas oleme salakuulamas või tahame nende tegevust lõpetada või üritame pommi tooli alla panna. Siiski tutvustas ta meile oma väikest lapselast, kes tuli ja torkis teda lasteraamatuga kõhtu. Toit oli hea, minul oli praetud hapukapsaga pelmeenid, 2 cm suurune hapukoorelilleke taldriku serval koos ÜHE viilu porgandi ja ÜHE viilu kurgiga. Nagu gurmeerestorani minimalistlik disain! Pikajuukseline põhirokkija teises ruumis rüüpas õlut ja laulis ikka tundeliselt, pilk natuke hägune.

Aga nüüd me sõidame Ulmi, linn lõunas, kus Michaelil on konteiner asjadega eelmisest elust. 5 tundi sõitu, jalutuskäik linnas, öö hotellis ja järmisel päeval jälle pakkimised ja tagasisõit.

Olge marudad,
Maarja

2011-06-23T22:03:00.006+03:00

23. juunil
Tädi Salme juures

2011-06-21T20:49:00.003+03:00

21. juunil
Salasilm

Selles majas elas kunagi Lembit. Tahtsin minna pojengidest pilti tegema, aga värava juures ehmatasid mind silmad, ma ei julgenudki sisse minna.

2011-06-16T20:57:00.010+03:00

16. juunil
Kõike

2011-06-07T18:00:00.004+03:00

7. juunil
Putked, sulle!

2011-05-15T22:14:00.006+03:00

15. mail

2011-05-02T19:44:00.008+03:00

2. mail
Köögijutud ja sajandireisid

Kunagi sügaval talvel jäin ma Matsiga kööki juttu ajama, köögid on teadagi väga mõnusad jutuajamise kohad, isegi kui need on suured kooliköögid, ütlen ma. Mats on meie kokk, puhastverd rootslane, aga mitte puhastverd kokk, ikka muud ka sekka - arheoloogi, joogaverd, kirjutajasoont. Ühesõnaga sellel sügaval talvel pärast kooli rääkisime nõudepesu ajal millestki nii, et tuli välja, et mulle meeldivad vanad majad, mille peale ta ütles, et ta teab vanu maju, mis mulle kindlasti meeldiks. Nüüd sõitsimegi kahekesti lõuna poole järvede vahele metsade sisse maju vaatama.
Esimese maja juurde jõudsime siis, kui just oli suur pilv üle käinud ja õhk oli maakülmaks muutunud, hakkas hämaraks minema. See piirkond oli huvitav, sest see oli kive täis - mets oli kive täis, majad olid kivide vahel - oli tunne, nagu alguses ehitati majad ja siis kukkusid kivid taevast majadele ümber. Oli tunne nagu need kivid oleks kõik eraldi isiksused. Seal piirkonnas oli palju metsikuid kirsipuid, neid tundus kohe erakordselt palju sest oli just õideminemise aeg. Käisin ringi ja imbusin läbi sellest vanast puidust, vanadest ahjudest-kaminatest, seintest, lagedest, imbusin läbi vanast lainetavast aknaklaasist, sellest vanast valgusest. Sellel ajal, kui ma ringi käisin ja imbusin, kuulsin, et Mats räägib kellegagi, mis küll tundus võimatu, sest see maja on tõesti mittekuskil. Seal võiks pigem vaimudega rääkida. Aga olid inimesed, mees ja naine ning naine rääkis, kuidas ta käis lapsena selles majas mahla joomas, kui seal veel elati. Temalt saime me kutse ühe teise üksiku maja juurde, mille me ka üles otsisime hiljem, see oli üks vana töökoda küla lõpus. Igaljuhul oli see volbriõhtune kohtumine nende inimestega kuidagi tähenduslik. Tagasi Matsi majja sõites tegime korraks peatuse auraval järvel, õigemini suurel laial selge isiksusega kivil, mis oli keset vett ja kuhu sai mööda purret peale ronida ja kust sai järve auramisele kaasa elada.
Hommikul ronisin ojamööda vanasse nahatöökotta, väljast kena suur punane maja, seest pooleks vajunud põrandaga vanavana ruum, põranda alt paistis ja kostus voolav vesi.

Ennelõunaks oli Mats naabritelt saanud kaks ilusat roosat ahvenat, just varahommikul kuskilt sealt samast auravast järvest püütud, puhastatud ja pannileminekuks valmis. Mats praadis need võis ja soolas, pipart ei leidnud üles, ja see oli üks Tõeline Toit. See oli pehme ja puhas ja õrnalt tugevalt maitsev, pärast sööki naeratasime õndsalt ja leidsime, et see oli üks oluline osa meie reisist. Pärast ahvenaid läksime veel ühte majja, kus Mats oli kunagi elanud ja sõpradega olnud, veel üks lagunev iludus. Tapeedid ja tugitool ja läbi põranda roniv taim.
Pärast seda reisi oli tunne, nagu oleks terve sajandi ära olnud.

2011-05-01T23:05:00.008+03:00

1. mail
Kuuvahetusel kolamas

2011-04-25T23:13:00.004+03:00

25. aprillil
Tänasest

2011-04-25T17:29:00.002+03:00

25. aprill
Ma tahaksin koodus olla kui õunapuud õitsevaad

Eile õhtul kaheksa paiku viskasin end sofale pikali ja mõtlesin, mida edasi teha, et kas viia pesu pessu või pakkida asju lahti või teha midagi muud, aga järgmine hetk, kui ma olin võimeline midagi mõtlema, oli kell kaks öösel, kui korraks ärkasin, et otsustada edasi magada sellel ebamugaval sohval selle õhukese pleediga. Ärkasin selgelt seitsme ajal, aga päeval oli jälle vaja magada, kohandan ennast vist läbi magamise kohalikele võngetele.
Homme on jälle kool, 7 viimast nädalat. Natuke õudne on mõelda, et jätan selle nii kena koha ja lähen koledasse Berliini. Minu arvates on Berliin kole. Kole, aga huvitav. Käies kenades linnades nagu München ja Saltzburg, olen selgel arusaamal, et Berliinis on vähemalt elu!, ja et ei saa ju kellegi üle välimuse järgi otsustada. Seal vähemalt oli mingi gooti mees kes mängis hullu sõjatorupilli. Ja vähemalt oli seal üks noormees kes mängis jämedatest plast-torudest ehitatud kolmeharulist didgeridood. Siia ma ju jääda ei taha ja Eestisse pole veel aeg minna, nii et see linnahirm tuleb kohandada lihtsalt huviks õppida ja suhelda.
Lähen metsa nüüd.

2011-04-13T22:45:00.008+03:00

13. aprillil
Linnaromantik

Mulle näiteks meeldib kolmandat korda käia Sarah Moon´i näitust vaatamas ja seejuures tunda, et tahaks veel kord tulla. Meeldib üleüldse nii tihti kui võimalik Fotografiskat külastada. Täna sain aru, et kõigepealt on hea võtta lift üles kohvikusse, vaadata suurtest akendest Stockholmile, juua üks kohv sest siis töötavad fotod hoopis paremini (eriti seinasuurused Albert Watsonid), ja siis hakata sealt ülevalt allapoole minema, varem olen ikka altpoolt alustanud. Hea, kui siit Solvikist minema saab vahepeal, laia maailma, uus info lükkab vere hästi käima ja tung tuleb peale. Selline selge tung seoses asjadega mida teha tahaks.

2011-04-11T23:17:00.002+03:00

2011-04-09T17:08:00.012+03:00

9. aprillil
Maaromantik

Läksime loppisesse (kirbukas) rösterit ostma. Meie hommikune saiaröstimine käib muidu nii, et ajame ühe pliidiraua soojaks, sinna peale paneme lapiku juusturiivi ja sinna peale mahub kaks viilu saia, vahepeal tuleb siis poolt keerata. Vana röster läks katki - lõi korke läbi koguaeg. Tänane hommik algas just riivi peal röstimisega. Merete lõi ka kampa meiega, ta kõndis just köögi akna alt mööda, mingi rull kaenlas, lehvitasin talle, ta lehvitas agaralt vastu, pööras otsa ringi ja tuli sisse. Ta polnud hommikust söönud ja tal oli kodus kõik söögipoolis otsa saanud. Nii et panin rauad tulle jälle ja röstisin talle kaks saia. Ja juhuslikult oli Michael just liiga palju kohvi teinud. Rääkisime sakslastest ja naistest ja süsteemidest, Merete on üks selge mõistusega seitsmekümnene, väga värskendav.
Aga loppisest saime rösteri, poti ja just seal loppise kohviku esimesel riiulil oli üks raamat, mille ma kohe endale haarasin, olin seda palju kordi vaadanud ja teadsin täpselt, mis seal sees on, nii et maksin kohe 45.- ja olin rahul. Näitasin Michaelile suurepärast naise ja kanaga pilti, aga ta ütles ainult "mhmh", ta ei ole ikka üldse õige romantik. Õnneks.
Nüüd arvan end minevat jälle metsa hüppama, kivilt samblasse ja sealt jooksuga üles künkale ja sealt hüppega järgmisele samblakünkale ja siis puude vahelt raginaga mööda loomarada lagedamasse kohta ja siis kaljupraost üle ei julge hüpata vaid libistan end alla ja lähen natuke ringiga kuniks jõuan üles kõrgele ja näen alla kaugele kuidas meri läheb jõesuudmest rohkem ja rohkem lahti. Õhtul lähen tantsin ka, täiesti hea meelega.

Tasha Tudors
Trädgård
Fotod: Richard W. Brown

2011-04-06T21:40:00.006+03:00

6. apillil
Karga üles mis sa makat kiäki laul su aia takan

Kõdulõhnalistes põõsastes roomamised ja udused sookurgede kruuskamised on läbi, täiesti selge sirp on taevas, kenasti ümber ümmarguse kuupalli venitatud, nahkhiired vehivad tiibadega nina all ja õhk on soe. Lumi on läind. Jooksin, hüppasin, kõndisin metsas kaljude otsas ja kujutasin ette kuidas oleks olla liikuv inimene. Elus edasiliikuv. Metsas kiirestiliikuv. Sõin esimesed naadid ära. Naat inimõiguseks! oli mu ammune mõte, kui otsisin maad, kuhu elama asuda, mõtlesin Esnat ja seda ja teist, lõpuks tulin Rootsi. Varsti lähen Saksa, kus naate arvatavasti ei ole sest Saksas on ainult majad, tehnika ja raha.
Tunnen ennast hästi. T u n n e n ennast. Vahel ma ei tunne ennast nii hästi, olen pigem nagu võõras endale. Siin olen ENDAST VÄJAS. Ja siis harjun jälle, õpin end tundma, katsun siit ja vaatan sealt kuniks t u n n e n end jälle p ä r i s hästi.
Lähen nüüd puhkele. Head enese tundmist!

2011-04-02T14:08:00.007+03:00

rooman põõsas
udu ja märg
sookured selles
udus
auringe tehes
hüüdes
üle aasa mis
täis maasse
vajuvat lund

lõhnan kõdu järgi
just enne
sündi

2011-04-01T16:55:00.009+03:00

1. aprill
Lähen keeran kalendril lehte

Mingi sääselaadsete grupp hõljub mu akna taga üles-alla. Õues on vettinud õhk pungil maa lõhnu, linnud, kes teadagi päikesepatareidel töötavad, on praeguse pilvisusega vait, veetilk noka otsas. Olen endiselt väsinud. Näiteks - vaatan siin tuima näoga oma lemmiktantsuõhtu ja lemmiktantsuõpitoa reklaami ja otsustan tuimalt, et ajan ennast kohale. Ja vaatan tuimalt bussiaegu ja korrutan malähen malähen malähen. Hea märk on see, et lähenGI (vist), seega tundub, et olukord on paremaks muutunud. Need "suured" muutused on võibolla sellest, et ma võtan hommikuti kõva lonksu mõrudat kase-eliksiiri, joon peale greibijooki, mis tundub suisa magus pärast seda kaseollust, apelsine söön ka ja vahel liigutan ennast rohkem. Suhelda ei taha ma ikka. Täna soovisin hommikul, et tuleks Rahulik Reede ja tuli ka, Alkiviades näiteks sõitis isaga Stockholmi, mõned lapsed võtsid puhkepäeva või läksid arstile, 8 olid siin ja oli nii rahulik, et ma sain neid lausa filmida. Nöörihüppamist tegid nad, samal ajal õppisid lauldes tähestikku, siis istusid põrandal, igaüks oma tahvli ja kriidiga ning kritseldasid tähti, pärast mängisid nad tükk aega õues sulavete ja sinisaviga, mis maa seest välja tuli. Nad tegid ka kehale tervendavat savimaski, vaatamata külmale ilmale. Igati spaa päev kõigi jaoks. Ma tänan. Nüüd vaatan, mida selga annab panna ja kus kingad on. Tegelikult oleks kuskil-keras-loeks-passiks-puhkaks, aga malähen malähen malähen tantsima sest pärast on hea tunne.

2011-03-27T14:52:00.005+03:00

27. märtsil
Misiganes

Olen olnud väsinud, jõuetu, tahtetu, mõttetu, ma ei saa aru, mis asi see on, see asi, mis mulle peale vajub, et ühel hetkel on lihtsalt sügav uni 24h, olen suhtlemisvõimetu, võin inimestele otsa vaadata aga ei kuule, mida nad räägivad. Pilligruppi pole ei tea mis ajast jõudnud. Ja jooga, pea peal seismisest on asi kaugemal kui kunagi varem - pärast esimest privaattundi olin nii läbi, kael oli mitu päeva kasutuskõlbmatu ja siiamaani pole ühtegi kehalist päikesetervitust harjutanud, see eest tervitan igal hommikul päikest suusõnaliselt. Hea on see, et Jens tuli eile ja viis mind jalutama. Ronisime üle kaljude Ytterjärnasse, nägime näiteks ühte ilusat päikest võtvat rästikut, ühte metssipelgat. Pärast mängisin Jensi telefoni sisse eesti parmupilliloo, mida nad/me hakkame pilligrupis ("Järna Folk") mängima, ma proooovin homme minna, aga ütlesin ka, et ärgu nad lootku, sest olen esmaspäeviti kutu pärast kooli ja nüüd see arusaamatu depressioon ka veel, takk so mükket!

Aga sinililled ON
linnud ON
valgus ON
soojus enamasti ON
Michael tuli ka just Saksast tagasi
varsti läheme toome allikast
oo, allikast
vett
kaks kastitäit
klaaspudeleid

nälg ON

2011-03-25T00:06:00.000+02:00

2011-03-22T19:40:00.006+02:00

22. märtsil
Chelifer cancroides ja suur sula

Soe hoogne tuul on väljas. Nägin esimest korralikku kevadpilve. Jääkamakad kukuvad kaljudelt otse sarapuupõõsastesse, neid pilbasteks lüües. Mulle meeldib neid kamakaid silitada. Vesi. Jõgi on kõrge ja lai, Skillebyholmi jala ei pääse, Alkiviadese müts, mis jõejääl päästmist ootas, on omadega meres nüüd. Linnud läksid käima. Loojang oli roosa. Kraavioja kolistab jää all.

Jäin natuke haigeks, eelmise nädala stress lõi vist üle pea ninast välja, Marja oli terve nädala kodus, olime Viktoriga õpetajad. Viktor on see sama Viktor, kunstipoiss, kellest ma olen siin ikka rohkem või vähem romantiliselt jutustanud. Nüüd, lõpuks ometi, saime siis tavalise kontakti, sain temaga rääkida ilma et kõrvad aukartlikult hõõguma hakkaks, ajasime koos sama asja ja kõik oli åkej. Matsime hiirt, näiteks. Meil on klassis põrandas luuk, kõigepealt võid ühe luugi ära võtta, siis teise luugi ja oled otse maa peal, maja all. Seal saab taskulambiga ringi roomata ja kummitada, ja seal on mingi koht, kuhu koguneb vesi ja sealt leidsid lapsed uppund hiire. Alguses oli üks hiir, siis tekkisid kuulujutud, et on väike hiirepoeg ka ja mul tekkis tunne, et seal on terve uppunud perekond, aga lõpuks selgus, et oli ainult üks hiir ja see hiir nopiti kurgipurki. Ökoloogilise kurgi purki, muidugi. Kurke ei olnud enam sees, muidugi. Ja siis me pakkisime või ja leiva, paar joogiklaasi, tee, kuivi hakatuspuid, midagi pealistumiseks ja läksime üles metsa matustele. Kõigepealt sõime, tegime tuld, siis panime hiire paberi sisse ja lõkkesse, enne võis veel vaadata, kuidas hiirel oli väike hammas või saba või käpad. Clara ja Lycke läksid puu taha peitu ja tellisid sinna võileibu, nad ei tahtnud indiapärast matust näha. Viktor ütles hiirele head sõnad kaasa, muidugi see mullast oled sa võetud värk, Luna meisterdas kähku ühe risti ja siis me seisime ümber lumest tehtud haua ja laulsime härdalt viila, viiiila viiita snöööö (puhka, puhka valge lumi). Pärast nad mängisid klassis matust, kõik said kordamööda sinna põrandaauku minna, kust oli esimene luuk ära võetud, vaiba sisse ja teised käisid ümberringi ja laulsid jällegi viiila viila viiita snööö, kuniks surnu liigutama hakkas ja kõik kisades minema jooksid. See oli üks hea nädal, aga ma pole harjunud lastega probleeme lahendama. Pole hajunud sellega, et kui laps põrutab joogiklaasi vihaselt nurka kildudeks, et siis olen mina see, kes asja ära peab lahendama. Esimesel päeval ei lahendanud, teisel päeval sai sama laps jälle mu peale vihaseks ja ma ei saanud aru, miks, sest ma olin enda arvates täiesti nõuetekohane, ma siis ei jätnud jonni ja pinnisin teda seniks, kuni ta mulle rääkis, mis teda häirib ja me saime asja niikaugele lõpuks, et tema naeris ja mina naersin ja teised ka. Asi oli lihtsalt ühes lauses, mis temas tugeva reaktsiooni tekitas, seda lauset tean ma nüüd teistmoodi väljendada. Ja selliseid asju nädalasse jagus, kuigi need tegid mind liikuvamaks ja rahulolevamaks kui muidu, väsitas see mind nädala lõpuks korralikult ära. Nüüd luristan ja olen vaeseke.

2011-03-16T15:21:00.004+02:00

Kahe rännumehe tee Rootsi

Keegi jõudis siia blogisse otsinguga "kahe rännumehe tee rootsi keel", annan siis oma vastuse: Omkring tiggarn från Luossa, sama viis mis Kahel Rännumehel, aga jutt on hoopis muu. Ei tea, kes kõige paremini esitab, aga ma tean seda Hootenanny Singers´i kaudu.

Lugupidamisega,
Maarja Urb

2011-03-12T11:45:00.004+02:00

12. märtsil
Jaapanis plahvatas tuumajaam; kas sa kohvi tahad?

Solvikis on kevad ja minul on nostalgia peal. Nostalgiline olek seoses asjadega, mida ma kunagi tegelikut teinud ei ole. Eile õhtul lõpetasin oma filmikese, kriidilaskmisest ja otsustasin mitte tantsima minna, ma pole sellest nüüd üle saanud, sellest, et ma ei läinud. Aga samas ma vaatasin oma filmi ja olin nii rahul. Palju kordi vaatasin ja ikka olin rahul, ma pean ju kohe kui emotsioon on, selle tegemisse panema, kui tunne on läinud, siis on puhas piin sellist loomingulist tööd teha.
Aga täna lähen tantsin eilse eest ka, mis sest, et tuumajaam plahvatas.

2011-03-09T15:25:00.003+02:00

9. märtsil
Tõmblev tuul ja jääl tudisev vanamees

Pärast seda, kui Marjale teatasin, et ma Solvikis lõpetan ja Saksa lähen, jäi ta haigeks, nüüd olen kaks päeva üksi koolis olnud. Esimene päev oli tavaline iks-katastroof, teine, tänane, oli eriliselt hea päev. Ma lihtsalt tundsin eile, et sellist nalja ma enam ei tee. Läksin pärast tööd Marja juurde ja ütlesin ka, et ma ei soovi enam anarhistide festivali korraldaja olla, ta sai aru ja ütles, et teeb, mis saab. Ja täna oli ainult kaks last, Olga ja Alkiviades, mu armas tulnuk. Kaks last, kes on sellised väiksed nööbid, tegelikult, Olga, kes on klassi noorim ja Alkiviades, kes on vanuselt vanim, aga arengult noorim, nii 3 aastane. Maalisime kõigepealt pohlasid sambla sees, siis ütles Alki, et tema enam kaasa ei löö ja läks pikutama, (mis on ta lemmiktegevusi) see on üldse suur ime, kui ta kriidi või pintsli kätte võtab. (Kui ta kriidi kätte võtab, siis pigem selleks, et seda närida või kuskile nurka virutada). Olga aga maalis järjest kolm suurt pilti, mina ka. Vahepeal sõime natuke ja siis tegin pinkidest "ronimispargi", st pingid on otsapidi üksteise peal ja sealt saab liugu lasta. Alkiviades aga leiutas, et sealt on väga hea vahakriite alla libistada, nii et ülejäänud päeva libistas ta kriite. Olime tagasi lasteaias ja tundus, et neile oli seda vahelduseks väga vaja. Mina tegin dokumentaalfilmi kriidilaskmisest, Olga ronis pinkide otsas ja vahepeal lasi ka kriite. Lõunat sõime ka. Pärast lõunat tahtis Olga jälle maalida ja Alki jälle kriite lasta, nii et kõik jätkus rahumeelselt kella üheni. Koolipereidüll.
Õues jätkub vee tilkumine ja tihane üritab midagi läbi tuule karjuda. Ma lähen nüüd ja lõikan kokku oma esimese filmi, kriidilaskmisest, ja lähen suhtlen Michaga, kes higistab liitrite viisi teki all sest on ju sulavete ja paastu aeg! kehad juubeldavad, ajud hädaldavad! Adjöz!

Olga ringid.

2011-03-05T14:40:00.004+02:00

Natuke laiska ülevaadet 5. märtsil

Õues on tugev tuul ja mu korstna otsas olev plekktükk laulab kevadlaulu. Lumi on rahutu aga väsinud, ootab maa alla vajumist. Hea on siin tagasi olla, selles konkreetsete piirjoontega kohas. Olin viis päeva Hollandis, paar päeva sügavat halli õhku ja siis ülejäänud päevad hägust selget ilma. Amsderdamis vaatasin rattaid ja külastasime fotomuuseumi, kus oli parajasti William Eugene Smith. Sõime friikartuleid selle paksu majoneesiga, sõime mõneruutmeetrises restoranis rasvaseid pannkooke, ostsime kommi ja vaatasime tädisid seal akendel tulukeste all. Delft. Den Haag. Viimane õhtu/öö olime Maarja sõpradega, kõik lauljad-koorjuhid, igalt poolt maailmast, oli üks üllatav õhtu impro-mängudega; ja muidugi on igati kihvt kuulda päris lauljaid koos laulmas, kuskilt võeti välja mingid rootsi lood. Ja veel, ühel hetkel oli nii, et olid koos eestlane, venelane ja sakslane ja nad rääkisid omavahel rootsi keeles! Tase. Me oleks võinud midugi inglise keeles rääkida nagu kõik teised, aga rootsi keel kõlas kuidagi värskemalt. Nüüd ajan igasugu intu asju, nii palju ideid on, nii palju on teha ja see on hea tunne. Hoog sisse ja minema!

2011-02-20T12:36:00.005+02:00

2011-02-10T22:18:00.004+02:00

kujuta ette - mõtle mis tahad
kujuta ette - vaata mis näha

/j.viiding/

2011-02-03T18:01:00.013+02:00

3. veebruaril
Laupäevane kosmosekoristus, paratamatu potsatamine ja tagasi tulevikku II

Hommikul ärkasin enne varast aega, tegin igahommikust sureva prussaka harjutust (selili maas ja raputan minut aega käsi-jalgu, eluvaim tuleb sisse, uskuge mind) ja olesklesin niisama, üritasin eluga kontakti saada. Ei õnnestunud vist nii hästi, vaatamata surevaprussakaharjutusele, sest näiteks kui ma kalendrisse vaatasin, ohkasin, et täna on kolmapäev ja kuidas see nädal küll nii aeglaselt edasi läheb. Kirjutasin mõned plaanid siis kalendrisse, tühja kolmapäeva alla, mõtlesin näiteks Stockholmi minna, nüüd, kui mul on terve aasta pääse fotomuuseumi, tuleb igal võimalusel sinna minna. Ju. Aga enne, kui uksest välja hakkasin minema, sain kontakti eluga ja lõi selgeks, et on juba neljapäev. Oli kerge pettumus, et ei saagi Stockholmi minna, sai ju juba ümber harjutatud ennast. Pole viga. Hommikul läksime Marjaga mööda seda libedat silejääteed bussipeatusesse lapsi noppima, Marja hoidis terve tee kramplikult minust kinni. Lapsed on jää peal lahedad, potsatavad pidevalt, vahepeal keset lauset ja siis ajavad end üles ja jätkavad juttu nagu poleks midagi juhtunud, võtavad ühesõnaga seda potsatamist paratamatusena.

Olen nüüdseks oma maavahetuslöögist toibunud (Rootsi-Eesti-Rootsi), esmaspäev oli täielik kadu, teisipäev kadu võimendatud kaja, kolmapäeva nagu ei olnudki ja kolmapäeva moodi neljapäev oli täiesti hea juba. Eestis oli iseenesest hea olla. Sain aru, et mul pole vaja minna kohtadesse, kus ma ALATI käin, nt Kohvicum, pole vaja! Saime Kristeliga hoopis Viru keskuses kokku sest ma tahtsin jäätist, istusime esimesse kohvikusse, pärast kõndisime edasi ja miks mitte minna Troikasse pelmeene sööma? Vene muusika ja sellest üle hüüdmine oli just piisavalt midagi teistsugust. Ma olin rahul, et ma olen võimaline oma elu muutma. Ma ju kardan elus edasi minna. Tahan, et kõik oleks samamoodi. Ja siis ma magan õndsat elu-und (üüüksi ma veeeel kõrtsu lauua tagaa). Ja nüüd olen ma vaevelnud Berliini mõtetes, proovinud saada õiget vastust, ütlen välja mingi lause ja vaidlen sellele kohe vastu, Järna-Berliin võistlus käib ja ma ei tea mis punktiseis on.

Näiteks: siin on loodus, värske õhk, mets (loodusreservaat punaste lehmadega, tammed), meri, kuidas ma saan siit minna? Siis: aga ma olen seda kõike juba nii palju nautinud, ma ei saa sellesse kinni jääda, ma võin ju linnaelu vahepeal metsa sõita, selline tasakaal on ka täiesti meeldiv.

Aga siis: Berliin on nii suur, ma kaon sinna ära lihtsalt, ma istun lõpuks kuskil imelikus korteris, sõpru pole ja olen muutumas jälle mingiks pisimutukaks (loomade klass lülijalgsete hõimkonnast) Aga: võibolla ongi aeg nüüd sellest välja tulla, võibolla ongi aeg nüüd astuda minema siit Uinuva Kunitari rüpest, aeg teha endale topeltklikk ja aktiveerida end, käia ringi ja suhelda, ei piisa ainult sellest, kui ma vahepeal üle aasa naabekülla Idaga juttu lähen rääkima, rohkem liikumist!

Aga: mis saab pillimängust, tantsuõhtutest küünlavagel, Markusest, kes mängib nii kenasti prantsuse muusikat ja keda kuulates ma muretsesin, et mis saab kui Markus vanaks saab ja enam muusikat ei mängi ja mis saab, kui ma enam temaga neid kenasid valsse ei saa tantsida. Vastus: tegelt ma ei viitsi ju enam nii palju tantsida, pillimängus olen ma laisk ja loll, see küll nüüd mingi jäämise põhjus ei ole.

Suur aga: ma töötan Solvikis, ma fännasin (eesti k. ihaldama?) Solvikit juba mitu aastat enne kui ma Rootsi elama tulin, ja ma ei osanud unistadagi, et ma hakkan ise siin tööle, selles Rootsi ühes kõige ägedamas alternatiivkoolis, koolis, mille asutajad ja õpetajad (Pär, Merete) on peaaegu nagu gurud, austatud siin ja seal oma selguse ja hea kriitikameelega, huumoriga, õpetustega, tarkusega; ja Marja tahab tungivalt minuga jätkata, lapsed on geniaalselt avatud jne. Vastus: mul on tunne, et aastaring on läbi, olen palju õppinud, olen oma iha rahuldanud, Solvik on muutunud tavaliseks, kui ma veel siia jääks, oleks varsti veel raskem siit välja astuda, aga välja tahan ma siit astuda, seda ma tean (või mida ma üldse tean); ma ei saa ju sellepärast siia jääda, et Solvik selline kihvt koht on, see ei ole mingi isiklik põhjus, see on ainult petekas.
Jne.
Olen muidugi googeldanud ka "mulle meeldib Berliin" ja "mulle ei meeldi Berliin", olin valmis lugema arvamusi, kuidas Berliin on kõle-hall ja surmamaiguline betoonlinn, aga keegi lihtsalt ütles, et kui saaks valida, siis läheks Berliini asemel Pariisi. Okeisiis.

Neid plusside-miinuste arutlemisi on veel palju, ja üksteisele ärapanemine käib pidevalt. Siiski eile õhtul lebasin lihtsalt maas (lõplikult surnud prussaka harjutus) ja järsku hakkasin mõtlema ka sellele, et on Michael. Miks ma nii palju kasu tahan saada, tahan koguda igasugu boonuseid, kas see juba ei olegi piisav märk edasiminemiseks, et mul on kes ees läheb ja juhuslikult on minul selle liikuva objektiga suhe. Ja järsku oli kõik kuidagi rahulikum. Kuigi mingid vaimsed õpetused kummitavad peas, et teiste järgi ei tohi otsuseid teha, et varem või hiljem tuleb sellega seoses krahh ja kadu, homo sybiosiseks muutumine. Ma nagunii juba kutsun M.-d "my symbioosa" või "symbo" (rootsi k. sambo = elukaaslane), sest üks tige armukade tädi ütles (meid kunagi koos nägemata), et me oleme sümbioosis (mida need paljulugenud vaimsed inimesed ikka öelda oskavad!), ja et Michael ju võttis lihtsalt kõige lähema naabri, noore naiivse tüdruku. No muidugi. Oleks ta teadnud, et meie vahel vagunelamus elab veel üks noor naine, poleks ta võibolla nii palju arvanud. Muidugi on kõik see koomiline ja annab minu igavale elule ainult värvi.
Hea küll, mul on vaja nüüd näiteks silmi puhata ja käsi pesta.

Solvik-kool laulab.

2011-01-26T17:59:00.006+02:00

26. jaanuaril
Seda ka, et homme sõidan Eestisse

Läksin õue pildistama sest oli selline räige roosa loojang, möödusin oma klassi majast ja nägin suuski ning otsustasin hoopis suusatama minna. Olen kaks päeva lastega "suusatanud", st järgnenud Alvinile, kellelt üks suusk ära tuli koguaeg pärast igat känakäiku (tihti), ta muidugi on selline tüüp, kes, kui hakkab tasakaalu kaotama, siis ta hakkab nalja tegema, vehkima ja huilgama ja siis on päris kindel, et ta kukubki pikali, muidu äkki saaks isegi edasi mindud. Ja siis ma ütlesin talle, et sa mängid lolli ju. Ta on üks naljakas poiss, teeb inproteatrit käigupealt, kui vaja. Nüüd ma igaljuhul tundsin, ma tahaks päriselt suusatada, nii et tegin kolm ringi meie heinamaal, muidugi mitte klassikat, ma ei saa üldse aru, mis idee klassikal on, vist lihtsalt, et edasi nühkida ennast kuhugpipoole sest jala ei saa minna. Aga uisk on ikka õige inimese stiil. Meie heinamaa on just uisu jaoks hea, pärast neid sulasid ja külmasid. Ja see heinamaa on hea minu tagumiku jaoks. Asi selles, et ma mängisin ühel päeval lastega jäämäel, lükkasin neid sealt alla ja nad üritasid mind alla saada ja lõpuks sai minust segipöörand Vulkaanielukas, kes tahtis lapsi laava sisse küpsema saata. Ja selle mängu lõpuks olin ma täiesti läbimärg. Klassis olin oma märgade retuusidega, mille pealt ma olin juba ära võtnud märjad püksid, ja siis Emanuel narris mind, et mul on paks tagumik, mis on muidugi puhas tõde, mõned veel ühinesid narrimisega ja laksasid mu tagumikule, ma ajasin neid taga ja narrisin neid puutagumikeks ja rauatagumikeks ja laksasin vastu kuniks söögiaeg hakkas. Seda teemat pole rohkem üles võetud, sest peidan ennast nüüd suurtematesse mustadesse velvetpükstesse. Aga see kriibib ikka. Eks kõik oli juba enne teada, aga kui ikka nii julmalt... Noja siis ma läksin nüüd suusatama ja utsitasin oma tagumikku rasva maha raputama. Kõik see räige roosa valgus oli taevas samal ajal. Eks näis. Nüüd hakkan joogas ka käima, see pidavat kõik tasakaalu viima ja õnne tooma. Ostan joogamati ja puha, adjöö magamaiskotil võimlemine! Võtan eratunde, jooga polevat grupis nii tervislik olema, kui nüüd äärmusesse minna, sest kõik see teiste tolm ja energia ja uu-uu. Aga see pole põhjus. Mulle lihtsalt ei meeldi gruppides käia. See asotsiaalne külg. Ja ma mõtlen, et on kul käia ja õppida nii, et keegi vaatab konkreetselt mu samme ja vigu, ma lähen koju, joogin paar nädalat, siis saan õpetajaga kokku ja siis jaman edasi uute suunitluste järgi. Ja ma tahan käte peal seista, ma pole veel otsustanud, kuidas täpselt, aga ma tahan! see on põhiline, iga titt oskab pea/käte peal seista, aga mina (veel) mitte (ja ma saan varsti 27).
Nüüd ma jälgin pingsalt kella. Eile oli pilligrupp, GRUPP, kus ma olen juba vaikselt kohanema hakanud, pärast puiklemisi. Ma tundsin ennast seal halvasti. Ma arvasin, et ma pean seal hästi hakkama saama, ja pean käigupealt kohe oskama neid segopolskasid nagu nemad (kohalikud muusikud) ja siis ma tundsin end händikäpina ja ei tahtnud enam minna, vahepeal kohtasin Martinit (kohalik folk-helilooja) ja kurtsin talle oma muret, et kuidas ma teisi küll julgustasin, et tule ikka ja proovi natuke ja see on okei kui sa ainult kaks nooti pihta saad ja see on oluline, kui lihtsalt kuulad jnejne, aga ise ma viskasin kohe pilli nurka. Lõpuks, kui pärast pikemat pausi tagasi läksin (sest uuel aastal on kõik parem), siis Martin juubeldas minu tuleku üle nii (ja milline kallistus!), et ma ei saa enam minemata jätta, muidu see oleks kõik pettumus. Igaljuhul istusin Markuse kõrval, kes on ju minu kohalik lemmikmuusik (torupill, prantsuse lood-tantsud) ja ta küsis, et kuidas mu dulcimer elab, mille ma eelmisel suvel ehitasin ja ma vastasin igasugu süü ja häbitundeta, et see lihtsalt seisab. Ja nüüd ma vaatangi kella, sest leppisime kokku, et mängime täna, kell 8 õhtul! Pole paha. Tegelikult kõik see elu siin on ikkagi selline, et ma ei tahaks siit veel ära minna. Mõttes mõlgub Berliin. Sest Michael mõlgub Berliini. Oleks ju väga tuus elada Berliinis. Tagasiteel koju, nt. Paar aastat, nt. Kõik see melu ja elu! Kultuur ja huu. Moodne värk. Aga mulle meeldib see metsavärk ja värske rõhk ja tobe oleks siit enne minna, kui ma rootsi keele selgeks saan, minna uude keelde, mida ma üldse ei oska. Ma ei tea, kevadel selgub tõde. Marja ütles, et ära mine. Enne üles, et ära jää rasedaks. Okedoo.
Ma nüüd vaatan kella edasi. Tsjäu!

Salasalvestus meie pilligrupist, väga algeline, ärge neile öelge, et ma üles panin.

2011-01-22T23:22:00.004+02:00

22. jaanuaril
Jälle jää

2011-01-20T20:17:00.004+02:00

20. jaanuaril
Rütmihäired ja pissihäda

Hmm, kell on seitse, õhtul, ja ma just ärkasin, Hedningarna annab biiti, õhtu teine pool jätkub. Tegelikult käisin just kolleegiumis, see on see koht, kus kõik kooli õpetajad kokku saavad ja arutavadarutavadarutavad, mina enamasti kuulan. Kui asjad on emotsionaalsemad, siis ma saan paremini aru, jälgida on huvitavam, aga kui on mingid paberid ja inspektsioonid ja asjad, siis ma ei saa midagi aru, lehitsen targa näoga sõnaraamatut ja meenutan sõnu, mida päeva jooksul ei osanud või kirjutan luuletusi (targa näoga). Täna ma magasin kolleegiumis, mõnus sumin oli taustaks ja järsku läks jutt kõvemaks, mis tähendas, et kolleegium sai läbi. Oleks nagu 10 minutit kestnud. Ajasin end põrandalt püsti ja läksin minema. Enne veel küsisin Matsilt ühe fotograafi nime, keda ta mulle mainis, aga nüüd ma olen selle ikkagi valesti kirjutanud ja ei leia netist midagi. See on tavaline, et mõned põrandal magavad, õpetajatöö ei ole lihtne töö, eksole, päev lastega kurnab ära. Muidu istutakse ringis laiadel pinkidel, vahel istub keegi kellegi teise keegi ees väiksemal pingil ja kasutab kõrgemalistuva massaažiteenuseid.
Täna oli koolis päris lõbus, eile ka. Üleeile oli masendav, mõtlesin, et lõpetan selle asja ära ja see pole miski minu töö ja ma ei peaks üldse siin olema jne. Ja eile oli hea, kohe oli tunne, et ma olen kõige õigemas kohas ja siia ma jäängi. Selline ma olen ja olen õppinud end mitte alati uskuma, muidu ma ei püsiks üldse kuskil, vaid otsiks ainult neid kohti, kus oleks koguaeg hea olla (idioodi tee), aga mida ma kunagi ei leiaks, sest ei saa olla koguaeg hea, kuigi ma olen ausaltöeldes pikka aega sellist kohta otsinud, olen süvendanud oma naiivsust ja üli-imelisust ja eluvaimustust ja kõige selle tagaajamist. Ja siis mõned loevad ja usuvadki. Haa!
Tegelt on päris raske, ma jauran oma asotsiaalsuses, sellest tulenevast keeleoskamatuses, sellest tulenevas alaväärsustundes, sellest tulenevas ülinõudlikkuses enese suhtes, sellest tulenevas pettumustes sest nii ei lähe ja ei saa.
Üleeile leidsin endas tohutud liitrid kurbust, mida ma olen kõige ja kõigi pärast terve elu jooksul kogunud, tundsin end nagu suur õhuke vett täis kilekott. Ma arvasin kunagi, et kurb on kihvt olla, et siis ma olen teistmoodi, et kui teised naeravad, siis ma ei naera vaid näitan neile, kui labased nad on ja kui tühjad nende naljad on. Ja siis kõik see tühi jutt ja mula oli raske kanda, endal aga ühtegi tarka mõtet väljaütlemiseks polnud, ja kurbus aina süvenes, muidugi oli nii palju muudki, millest seda kurbust kasvatada, igasugu kurvad juhtumised ja eluraskused (härdalt). Sellised asjad tulevad välja, kui ülitundlik Alkiviades, poiss, kelle assistent ma olen, hakkab mind kolkima ja hammustama ja ma olen sellest tulenevalt sunnitud endaga aktiivselt tegelema. Ja siis ma leban ja töötan, vaatan minevikku ja juurin asju lahti. "Kas sa töötad või lihtsalt puhkad?" küsib Michael kui ma liikumatult voodis olen; või, "millega sa nüüd töötasid, su hääl on hoopis teistmoodi". Ja järgmisel päeval lähen ma kooli ja Alkiviades on jälle nunnu minuga, kuniks järgmise korrani. Algus oli temaga täiesti võimatu, mu käed olid tema kriimustustest ja hammustustest verised, veri VOOLAS lausa ja ma olin juba otsustanud, et ma lähen kevadel minema, aga kevad oli nii lootusetult kaugel ja see otsus tegi mind nii jõuetuks, sest miks üldse midagi teha, kui ma minema lähen, eksole. Ja siis ma rääkisin Marjaga ja ta ütles, et halloo!. Ja siis ma hakkasin tegelema, vaatlema ja töötama ja lõpuks oli nii, et Alkiviades tuli minu juurde ja tegi mulle musi, mu keha reaktsioon oli ikka selline, et tegu on ohtliku olukorraga ja et see väike elukas valmistub mind hammustama või lööma ja ma ehmatasin, aga ma ikka harjusin sellega, et ta tuleb ja on mu keha vastas, sest talle lihtsalt meeldib. Õujee, beibi. Ta on lahe tüüp, natuke nagu tulnukas oma nii kerge keha ja valge nahaga.

On selline vaikiv november tasase pideva vihmaga. Jookseme lastega ikka pätti ja politseid. Alkiviades askeldas täna kraavis rohkem, leidis ühe kena tumeda õllepudeli, kust ta aegajalt vett lonksas, ja kaks õueküünla kesta, millega ta ka lombist vett võttis ja mõnuga jõi. See on talle hea, ta on selline tüüp lihtsalt. Mudavõru on ümber suu ja lehetükk suunurgas. Närib oksi, mis ta maast haarab, vahel tunnen, et tahaks ka maitsta, tundub nii isuäratav.

2011-01-16T13:57:00.002+02:00

16. jaanuaril
hilised või varajased

õues lendas mingi mutukas ringi, koperdas vihmapiiskade ja langeva sula vahel. kõik see maapind tilgub ja vajub ja liigub, mõni juba julgeb "kevad" öelda. ja siis võetakse kohe see sõna tagasi, muidugi. aga.
kuulan cohanit ja joon leiget kohvi viimse meega, vaatan siis oma neljast aknast langevat vett, mis muud.

2011-01-15T19:21:00.014+02:00

15. jaanuaril
Täna

2011-01-09T20:07:00.003+02:00

9. jaanuaril
Rahvasteränne ja Matsi juured

Juut Zohar kolis naabervagunist minema tagasi Iisraeli, tema asemele tuli täna köögi-Mats, kes muidu kodus elab aga nüüd tal sai naispoolest kõrini ja proovib natuke omaette olla. Just enne jõulu viisime me Matsi koju, ma küll arvasin, et ta tahab äkki kõndida sest ta on nii melanhoolne olnud, ja pealegi läks ta vastassuunas, aga Michael peatas auto kinni ja Mats ütles otse ja selgelt, et ta väga hea meelega sõidaks meiega. Pöörasime otsa ringi ja Järnasse. Millegipärast rääkisime fotograafiast. Vist sellepärast, et mõned päevad enne jäime kööki lobisema ja siis ma rääkisin oma vanade-majade-ihalusest ja restaureerimisest ja ta ütles, et tal on paar täiesti suurepärast tühja maja seismas ja lagunemas, et võiks üles pildistada. Kevadel on see reis plaanis, Lapipoole. Ja autos me rääkisime vanadest fotodest näiteks, ja ta ütles, et tal on vanu albumeid, mis mulle kindlasti meeldiks. Täna, seoses sellega, et ta Solvikisse kolis, tõi ta mulle need lagunevad albumid ja karbi, pildid enamasti aastast 1890-1910. Ma teda ennast ei näinud, see kilekott oli mulle tekkinud, kui ma ise klassis askeldasin. Ja siis ma hakkasin mugima, proovisin mitte kõike korraga ära süüa vaid proovisin olla nagu tõeline gurmaan, kõigepealt nuusutada, siis natuke katsuda ja siis... Need, mis eriti meeldisid, pildistasin üles, enamasti lapsed ja interjöörid ja juhuslikumad hetked, untsus pildid. Homme vaatan uuesti üle. Silmad on väsinud ja selg valutab. Olen proovinud täna hea olla ja sellest on kehas pinge. Homme algab jälle kool ja hea on, natuke tüütu on ka. Ei viitsi nagu. Samas oleks rütmi vaja. Ja lapsed on lahedad. Mhmh.

2011-01-08T20:01:00.000+02:00

8. jaanuaril
Ida-Johanna

2010-12-31T15:23:00.008+02:00

31. detsembril
Täna

2010-12-28T18:58:00.004+02:00

28. detsembril
Roosad kivid silmad peas

Soojapuhur undab ja ajab mulle peavalu pähe. Varsti lülitan välja. Pole neli päeva kodus olnud ja tuba oli kõvasti alajahtunud, mu aaloe vera, Ats, oli läbi külmunud ja heitis hinge, ma ei arvanud, et siin nii külmaks läheb ja tal oli ju silt kaasas, et "hoida jahedas". Jahe. Vilu. Külm. Ma olin vahepeal Saksamaal, lumekatastroofilistel aeglastel kiirteedel ja väiksematel teedel, mida ei puhastatud nende nelja päeva jooksul sest "pole ju mõtet kui koguaeg juurde sajab". Ja sinna nad uppusid. Maja oli suur, orus, mäeseljad ümber, õunapuuaed kallakul, vaated avarad. Rütm oli kohvipaus-paus-küpsised mis lauale jäetud-söök-paus-lüübeki martsipan mis kingiks saadud-kohvipaus-paus-söök. Söök oli eriline ja huvitav ja maitsev, jälgisin toitu pingsalt ja imiteerisin söömisel teisi inimesi.
Proovisin aru saada selle perekonna ajaloost, vaatasin suhteid ja tegin korraliku läbivaatluse albumites, kus esimesed pildid aastast 1898. Tekkis tahtmine vaadata jälle maailma esimest fotot. Kadusin fotodesse päris tükiks ajaks, pildistasin neid üles ja vahepeal vaatasin aknast välja mägedesse. Maja oli vaikne, ühed kelgutasid kuristikus ja üks askeldas söögiga. Kuusk vaikis toas. See perekond on Tšiilis elanud vahepeal ja neil on jätkuvalt näiteks head veinisidemed. Väga maitsev värk. Ühesõnaga rahulikud jõulud, tüdimust ei tulnud. Nüüd läheme edasi.

2010-12-19T13:02:00.006+02:00

19. detsembril
SUURRIIK ja mädanevad banaanid

Traktor ajab akna taga lund. Noormees istub sees ja ta on samal kõrgusel kui mu vaguni aknad. Lund tuleb. Panin lindudele taldrikuga kõrvitsaseemneid, nüüd tõmblevad ja ma pean koguaeg vaatama, kes see liigub seal. Juba pikemat aega lähen Michaeli juurde, et seal istuda ja õmmelda valmis näidendi riided samal ajal kui ta arvutit toksib. Selline rahustav meeleolu. Tokstoks. Klõbklõbklõbklõb. Ja siis me läheme kõik Ytterjärnasse. Täna on jõulunäidendi esimene mäng, homme on teine. Suurel professionaalsel laval, tippakustika ja valgustusega. Saab näha, kuidas eesel ja härg "oh sa õnnistav" saatel tangot tantsivad, saab näha, kuidas Joosep ja Maria aafrika rütmide järgi kargavad (djembet mängib aafriklane), sekka ilusat laulu ja helget jõulumeeleolu, millest äratavad üles saksi/trompetimängijad ja ilge metssiga, keda mängib eestlane Rauno. See on põhimõtteliselt komöödia. Okeidoo, minek!

2010-12-15T21:03:00.006+02:00

Ehtekunstnik

2010-12-12T13:10:00.007+02:00

12. detsembril
Päike läbi klaasipudeli silma

Olen siin Michaeli toas. See asub Päri maja esimesel korrusel. Raskete roosarõskete saviseintega tuba, natuke liiga pime, kuigi aknaga päiksesse. Aknad on väga mustad, võibolla on sellepärast hämar. Siin on näiteks üks suur laud, tema isalt. Kui ta alguses ütles, et talle meeldib seal lugeda, siis arvasin ma, et selleks pole sellist kolakat lauda vaja, et lugeda, see võtab nii suure osa toast ja tuba niigi väike. Aga ühel hommikul, kui ma tema juurde tulin, siis ta just parasjagu luges - ta istus mõnusalt laua peal akna all, kaks patja süles, endakirjutatud raamat patjade peal, tegi teksti kõrvale märkmeid, hommikuvalgus ümber tema. Ja siis ma sain sellest lauast aru. Sealt näeb kenasti läbi talvepuude merele. Solvik on üleüldse talviseks ajaks hea koht, majad on mäe otsas ja valgust on palju, ma pole siiani aru saanud, et möödas on pimerõske november ja et pimedus praegu aina kasvab. Mkmm. Päike aina paistab ja lumi peegeldab valusalt.

*

Sellega meenub midagi 7. detsembrist:

Kohvilõpp on käes. Kohv põhjustab mulle selgeltnägemist. Mu nägemine muutub paremaks ja enesega rahulolu sügavamaks. Akna taga on okste küljes viltused jääpurikad, kaugemal lume sees puud ja päris kaugel, need tuhanded kilomeetrid eemal on Päike, mida pilved meile täna näidata raatsivad.
Mu päev algas sellega, et õues oli pime. Ainult lumevalgus ja Merete jõuluvalgustus. Ärkan naabermajas üldiselt ja seal võib kell kuus kuulda kuidas Pär puid lõhub. Siis lähen meie klassi ja panen ahju tule, kui on minu kütmisnädal ja seda ta on sellel nädalal. Siis tulen oma vagunisse, panen puhuri ekstrasoojendama ja teen oma hommikumeditatsiooni, maas magamiskoti peal, joogamatid on peenetele inimestele. Viisteist enne kaheksat lähen jälle klassi, panen puid juurde kui Marja pole juba pannud ja seejärel läheme koos igasugu asju arutades bussipeatusesse, nii üks kilomeeter. Kogume lapsed kokku ja tuleme kooli. Praegu on hea tulemise mäng selline, et nad jooksevad kordamööda minu poole ja mina viskan/tõukan/lükkan/lohistan nad teeäärsesse lumevalli.
Sellel ja järgmisel nädalal on Solvikis töötoad, tavalisi tunde ei toimu, lapsed võivad nii palju kui lusti on käia sepikojas, vaibategemises, villapäkapikuvabrikus, pärjapunumises, küünlategemises jne. Osad lapsed keeldusidki täna teepausi tegemast, jooksid otse pärast näidendiproovi sepikotta ja tulid sealt välja väga tahmastena ja vastumeelselt alles söögi ajaks, käes mingid konksud ja näos mingi naeratus.

*

Me elame siin kuninglikult, meil on suured valdused - hommikusöögiks on suur ruum kaminaga, vaatega kaugustesse, erinevate tegevuste jaoks võime valida arinevad ruumid. Ja unustame selle, et me peame seda tegema sest elame tegelikult väikses toas kus pole lihtsalt mingeid võimalusi.
Aga nüüd ta läks Meretega pitsat sööma, arutama meie flaieri asju, ärimiiting, ühesõnaga. Merete kutsus mind ka kaasa, aga ma ei saa, ma ei oska ikka veel suhelda temaga. See on see jama minuga, kui keegi on liiga oluline. Kell neli tuleb ta nagunii siia ja hakkame koos kujundama, peab vist selleks puhuks vaimsete harjutustega alustama. Hahaa.
Head pühapäeva mulle. Te vaadake ise, kuidas saate.

2010-12-11T23:13:00.002+02:00

kõikumiste
vahelduv-voolu
selge olek
lükkab läbi soonte
väsimust
sees sajab vihma
väljas puudub ilm
vastuseid imbub
läbi naha

2010-12-09T14:52:00.003+02:00

9. detsembril
Emale

2010-12-07T15:39:00.005+02:00

6. detsember
Sisejudinad ja välised vidinad

Millegipärast pole vahepeal kirjutanud. Vist sellepärast, et oli nii suur väsimus, tahte kadu, või siis, alles oli ainult üks tahe - kaduda.
Olen viimased päevad vaikses ärevuses olnud sest teeme Michaeliga intuitiivpedagoogika lehekülgi, tema saksa oma ja mina rootsi, tema pureb läbi programmide, vannub ja jaurab ja siis kui on läbi tulnud, siis annab mulle rahulolevalt mõmisedes lihtsustatud informatsiooni edasi. Merete ja Pär on ka ärevuses, Pär kirjutab mulle tekste ja teeb vigadeparandusi, Meretel hakkas fantaasia lendama, mida kõik võiks rääkida ja kuidas võiks olla. Merete pole enne sellele jagamisele avatud olnud, aga nüüd ta on. Merete ja Pär on Solvik-kooli asutajad, sellised, kes siiani maailmas ringi sõidavad ja siin-seal oma tarkust jagavad, kui kutsutakse. Merete rääkis ükspäev, kuidas tal on piinlik olnud alati, kui ta on poest kokakoolat ostnud, aga NÜÜD, lõpuks, ta sai täiesti vabaks sellest - ta ostis kokakoolat ja sai aru, et ta tahab seda osta ja talle maitseb see ja see on okei. Ta oli õnnelik. Mina ka, sest ma saan temast täpselt aru. Need minu jaoks liba-antroposoofid on just sellised, kes panevad nii palju piire ja siis lendavad oma inglitiibadega seal piirides ringi ja kujutavad ette, et nad on kõrgel, aga tegelikult on nad endale lihtsalt elu keelanud ja see on nende ümber häguseks muutunud - nagu pilve sees. Ja siis ongi vildikas ja kokakoola üsna mustade jõudude poolt loodud. Ja siis ongi, et kui sind antroposoofia huvitab, siis puutud nende inimestega kokku ja saad kaela natuke süütundeid oma kokakoola pärast. Ma mäletan, kuidas ma ükskord Jaak Johansoni ja Urmas Sisaskiga ringsõidule sattusin, alustasime Tuhalas Sisaski toese ettekandmisega ja jätkasime teekonda Jänedale, kus me külma sauna võtsime ja siis sõime, ja siis ühel hetkel võttis Jaak kokakoola pudeli välja ja ma olin üsna rabatud, sest tema on ju suur eeskuju, Puhas Mees, kes iial sellist asja teha ei saa, kokakoola! Rämps ja häving! Ma olin vist päris tõsine antroposoof oma 16-20 eluaastatel. Ja siis ma vaatasin Jaaku ja pudelit vist nii intensiivse hävitava pilguga, et Jaak kehitas õlgu ja ütles, et "aga see maitseb ju hästi!". Sellel hetkel vabanesin ma vist pooltest oma rasketest piiridest. Või nii. Meil on reedeti kell kolm tango, muusikaklassis, see tähendab, et on Agne (mees) ja Tina, mina ja Michael ja nad õpetavad meid tangot tantsima. Villastes sokkides. Puupõrandal. Viimases valguses. Täitsa niisama. Me käisime Michaeliga isegi Sotockholmi tangos, see oli päris peen värk, need kontsad, noh! Me oleme Michaeliga väga sarnased, mõlemad käime pool longates-lohisedes, sellised nagu maainimsed põldude vahel või nii, jalad harkis ja pika sammuga, vahepeal koperdades. Me tantsisime rohkem valssi seal või midagi üheskoos-kõndimise sarnast tantsu. Nüüd on seda mõnusam siin sokkides sahistada, kuigi äkki ma jõuan ükskord ka sinnani, et ostan kontsaga kingad. Mul ei ole kunagi kontsakingi olnud ja see asi tuleb ära lahendada. Aga ma tahtsin hoopis rääkida, et reedel, kui tango algust ootasin, vaatasin aknast kuidas Merete (vanus ligi 70) autoga mäest üles rallitab - tagurpidi ja pea aknast väljas, mõtlesin, et no on ikka jõmm, nagu mingi 20 aastane. Ikka üles, siis jäi pidama sest oli libe, siis uuesti alla, hoog sisse ja jälle üles. Neli korda vähemalt. Pärast ütles ta Michaelile, et ta tegi testi, et kas ta on vanaks jäänud või mitte. Ma arvan, et ta sai vastuse. Mina küll sain.

Veebileheärevusele lisanduvad sisejudinad, mis tulevad sellest, et täna saadeti Saksamaalt teele mu uus kaamera, mis paari päeva pärast kohale peaks jõudma. Nüüd võingi Solviki fotograafiks hakata, nagu palutud. Ma olen alati tahtnud näiteks meie kokkadest pilti teha - Mats ja Juhani, kellega mul kenasid hetki on olnud - aga ma pole julgenud pildistada, sest pildistamine ON vahel tobe, kui sa ei oska väärikas olla. Aga nüüd on minu kohus neist pilti teha ja kõik teavad, et ma pildistan. Esialgu olen väga kehva laenatud digikaga pildistanud, aga nüüd hakkab hoopis teine ajastu! 7D!

Aga nüüd on väsimus. Kolmapäeval lähen endale keeleõpetajat otsima, saab jälle üks Achillese punktidest täidetud. Ta ju ütles, et mul on vaja keeleõpet, suhet ja järjepidevamalt fotograafiaga tegeleda, et oma masendusest välja tulla. Viimane hakkab ka ilmet võtma, ainult pimik on unarusse jäänud. Kevadel hakkame vist filmi ka tegema. Kevad.

2010-12-02T23:53:00.005+02:00

23. novembril

villaste sokkidega tangot
vaikselt üle põranda

õues hakkas külmetama
esimest jääkihti

tuul oli lahti löönud
ukse ja akna
nüüd on tuba
värske

käisime mere ääres
seal see tuul oli
pärast tuli siia
nüüd rapsib

õhtu
istun tugitooli süles
sall ümber jopp seljas
hea
et on see soe inimene
kelle vastu on lubatud
minna

2010-11-28T00:59:00.000+02:00

2010-11-26T12:15:00.003+02:00

POSTKAARDID

http://kristelalgvere.blogspot.com/2009/08/tahtmise-triumf.html

2010-11-21T21:23:00.002+02:00

draamatunnid
külmad tuuled
kallistused
omad huuled

2010-11-14T17:07:00.000+02:00

2010-11-07T00:32:00.003+02:00

Hilja novembris
Tove Jansson

Koduvana virgus pikkamisi ning tundis end jälle iseendana, kuigi ta oleks meelsamini tahtnud ärgata kellegi teisena. Magamine oli ta ainult rohkem ära väsitanud; käes oli uus päev, mis jätkub õhtuni, ja nii kordub see üksluiselt iga päev, kui juhtud olema üks koduvana.
Ta vedas teki üle pea ning puuris nina patja, seejärel nihutas kõhu voodi serva poole, kus lina oli jahedam. Laialisirutatud käte ja jalgadega täitis ta kogu voodi, oodates asjatult mõnd mõnusat unenägu. Ta tõmbus kerra ja tegi end pisikeseks, kuid see ei aidanud. Ta püüdis olla koduvana, keda kõik armastavad. Ta püüdis olla koduvana, kellest mitte keegi ei hooli. Aga ta oli ja jäi koduvanaks, kes tahtis parimat, kuigi sellest suuremat midagi välja ei tulnud. Lõpuks kargas ta püsti ning tõmbas püksid jalga.
Koduvanale ei meeldinud see alatine riietumine, siis tundis ta, et päevad kaovad ilma, et midagi tähtsat juhtuks. Ja ometi tegeles ja toimetas ta hommikust õhtuni.
Ümberringi elas rahvas oma hooletut ja korrapäratut elu; kuhu ta ka ei vaadanud, ikka oli midagi ripakil ning võimatu oli neile selgeks teha, kuidas tegelikult peaks olema.
"Nad justkui ise ei tahakski, et neil hea oleks," mõtles koduvana kurvalt hambaid pestes. Ta vaatas fotot endast ja purjekast: nad olid üles võetud paadi vettelaskmisel. See uhke pilt muutis ta veelgi nukramaks.
"Ma oleksin pidanud purjetama õppima," mõtles koduvana, "aga mul pole ju kunagi aega..."
Äkitselt ta avastas, et kogu toimetamine polnud midagi muud, kui asjade ühest kohast teise nihutamine või rääkimine, kus nad peaks olema ning korraks sähvas tal läbi pea mõte: mis juhtuks, kui ta lööks selle kõigele käega?
"Ilmselt mitte midagi, keegi teine hoolitseb siis kõige eest," ütles koduvana endamisi ja pani hambaharja tagasi topsi. Ta üllatus ning ehmus oma veidi omaenese sõnadest, mööda selga jooksid kümavärinad justnagu uusaastaööl, kui kell lööb kaksteist. Järgmisel hetkel mõtles ta: "Aga siis pean ma ju purjetama..." Paljas mõte ajas iiveldama ning ta vajus voodiservale. "Mitte millestki ei saa enam aru. Pidin ma seda ütlema. On asju, millele ei maksa mõelda, mille kallal pole tarvis ülearu juurelda." Ta otsis meeleheitlikult midagi mõnusat, mis tõrjuks igahommikuse melanhoolia.

Mari Kalkun - Koduvana pühendus

2010-11-02T15:30:00.003+02:00

Esimene lumi / Solvik

2010-11-01T00:25:00.000+02:00

2010-10-27T19:25:00.004+03:00

27. oktoobril
Homme sõidan Eestisse

Lugesin su kirja täna hommikul kooli jalutades -- soojas sügistuules,
väikeses vihmas.
Rõõmustas mind üliväga ja kandis terve päeva.

Niisiis, meil on kolm varianti (kui mitte rohkemgi):

a) Tartu ja tants ja värvilised lehed ja mõnusad inimesed ja Tšehhi pildid
ja teeks sibulasuppi või midagi Kastanis (Kristiani ateljees) ning reede
õhtul on üks sünnipäev ka, mis tahaks külastamist (Nele, kes töötab eesti
keele väldetega ja vahel kirjutab luuletusi), veaksin sind kõikidesse
kohalikesse lokaalidesse ja kell viis lõpetaksime Zavoodis, kus kõik teed
lõppevad, hommikul pannkoogid.

b) Tallinn ja Jaan ja kolamine ringi meie vanades heades kohtades, kindlasti
ei puuduks õhuõlu ja vesivein, küllap vaataks kinos ka mõne uuema megapopulaarse ja noortepärase filmi, käiks kunstisalongides, käiks Koplis,
käiks trammidega sõitmas, vaataks Piritalt Tallinna siluetti, viskaks Balti
jaamas tšeburekimehele käppa, pildistaks lendutõusvat tuvihordi Tammsaare
pargis.

c) Hiiumaa ja saun ja vana kassett, mis veidi venitab, aga mis sest siis
ikka. Mereääreskäik, kuhu Solarisekunn Peeter Rebane lubab homoparadiisi
ehitada, pole veel -- või ehk juba? Kõnniks metsas, viskaks samblale pikali,
kuulaks lainelaksu, vaataks üle vanad rajad ja mahajäetud majad. Jookseks
oktoobrilõpu marti-katri-maarjat-kristelit ja külastaks väikest Liisut, kes
juba sõnu seab, või siis mitte.
Võib istuda kunstnikepaariga (kel 28.oktoobril 28. pulma-aastapäev) köögis,
juua teed, süüa soojasid juustusaiu ja unistada kõigest soojast ja heast,
mis meid sel talvel ees ootab.

Kõige selle juurest ei puuduks muidugi meie -- ärinaiste -- plaanid
tulevikust ja Bob Dylani baarist, kirjastusest, paljudest ilusatest
näitustest ja raamatutest, mis kõik juba kuskil Kosmoses olemas on, kuid
ootavad, et keegi nad ellu kutsuks. Oh, ja selle kõige juurest ei puuduks
huumor, ei puuduks kerge ja selge ja helge meeleolu, sest just seda tundsin
ma täna hommikul sinu kirja lugedes.

Ükstapuha mis variant, ma olen olemas ja tulemas ja minemas.

Ennelumetuleku heavihmalised tervitused Tartust!

k.

2010-10-24T16:14:00.003+03:00

24. oktoobril
mälestusi eelmisest talvest

2010-10-22T14:48:00.003+03:00

22. oktoobril
noored ja vanad, kuked ja kanad

esimene lumi vallutab maad. vahin siit kohviku suurtest klaasustest-akendest välja lumevettind p6ldudele ja lyrbin kylma kohvi ja loen, et iirlased lähevad iirimaalt minema. magasin kaua sest reeded on vabad, tihane toksis ja äratas mind yles, olen talle mitu korda ust avanud aga täna ei avanud, hakkasin juba unesegaselt minema, aga tuli meelde, et ta ei tule ju sisse. tegin kontorist yhe k6ne ja panin sellega oma tänase päeva paika. kodus mul internetti ei ole, telefoni mul ei ole, nii et inimesed kas tulevad mulle ukse taha (mida nad teevadki meeldivalt tihti) v6i saadavad ebamääraseid s6numeid internetti, kust ma need vahel kätte saan. see arvuti siin kohviku nurgas on ka hea yhendusev6tmisekoht. aga kohvik ise on veel parem. näiteks lina-maria t6i mulle kohvi mille ma yhelt teiselt tydrukult tellisin ja nii me ootamatult kohtusime. daniel tuli ka rääkima, ytles, et hakkab vioolat ehitama ja v6ib vaatama minna vahel. ta on viiulimeister, noor mees, neli aastat saksamaal 6ppinud, armas punapäine tark tähelepanelik poiss. sellised mulle meeldivad. mul on hoopis väljas6it achillesega, kes on ju täiesti vana mees, ja filmivaatamine selle sakslasega, kes on ka täiesti vana mees. saadan nyyd m6ned signaalid yle metsa skillebyholmi, siis kirjutan m6ned signaalid oma märkmikku, lasen lumevalgusel endale teraapiat teha ja siis v6tan suuna tagasi koju.

2010-10-15T11:18:00.005+03:00

15. oktoobril
lagedad mõtted, lehmad ja E4

siit suurest aknast näeb põlde, mahedaid, sügavökoloogilisi lehmi kelle ninasõõrmetest tuleb puhast bioloogilist külmailma-auru. täppautod ja mudelbussid sõidavad meie maanteel ja päris kaugel on e-neli otse stockholmi. seda kõike on siit näha, ruumi on, kuupmeetreid õhku ja vaba pinda õhu sees. ma kuulan salvestusi prantsusmaalt, renessanssmeest, vahepeale cohenit segatuna kohviga, mis mõjub täiesti elusuurelt. ma unustan vahel enda elusuuruse, ma kaon vaikseks vaatlejaks kuhugile sügavale ja muutun tikutopsi suuruseks, jõuan ainult piikusuda, et mind päris lössi ei astutaks, kuniks jälle kasvan.

raskemeelsus
saamahimu
tahtmine alla anda ja
põgeneda
mis tahate minust
võtke mu ümbert need kombitsad
võtke muld mu soontest
sodipuru südamest
vahel ma ikka tunnen
et miski ei lähe
ei lähe jutt ja ei lähe nii
nagu oleks normaalne elu
nagu teistel läheb
aga siis ma saan muidugi aru
et teistel on teistmoodi elu
mis vahel
teistmoodi ei lähe
ma ei ole jumala poolt kiusamiseks valitud
ma olen ise oma
jumal
ma olen ise oma
kurat,
raisk!

kõik on natuke hullumeelsed praegu, tundub mulle. palju lahkumisi ja lahkamisi, lahutusi; piisab sonimütsist ja imelikust kõnnakust kui ma juba arvan, et tegu on vaimsete häiretega inimesega. või piisab sellest fanaatilisest silmavaatest kui ma juba arvan, et ta on vist skisofreenik. ja piisab sellest, et ta kuuleb öösiti hääli kui ma arvan, et ta on normaalselt hull. kui elad sellises kohas, kus on nii palju kuupmeetreid vaba õhku ja ruutmeetreid teiste vahel, siis sinna vahele mahub nii palju muud.

nüüd vaatan ühte kaarti, mis ütleb mulle, et
kui täiskuu tõuseb idast, siis päike loojub läänes,
kui päike tuleb üles idast, läheb täiskuu alla läänes.
see on kuidagi rahustav.

2010-09-15T20:49:00.002+03:00

ma elan maal
ma töötan koolis
esimeses klassis
hommikuti me läheme kõnnime mööda kruusateed
bussipeatusesse
sinna kogunevad lapsed
kooli poole tulles
vaatame neid konnasid
kes on läbipaistvateks sõidetud
vahel läheme ronime mööda jõe kallast
nagu ahvid tsunglis
ronime üle puu
mis üle vee
läbi võsa
pärast läheme aasadelt
lükkame paar heinapalli liikvele
seda kilomeetrit on võimalik kaks tundi käia
vaatame sigu
sead on rõõmsad
jooksevad koos lastega
söövad tammetõrusid
tammesid on siin palju
alkiviades virutab hispaania nälkjatele jalaga
nii et need lendavad
virutab seentele
nii et need lendavad
ütleb, et loll seen
adrian teeb garderoobis michael jacksoni
sel ajal kui meie kuningat ja teenreid mängime

ma elan maal
ma kõnnin läbi metsa
mu nägu läheb koguaeg selgemaks
ma räägin juttu nende noorte aktiivsetega
kes on üle maailma kokku tulnud
et elada just järnas
aasta aega
seal on üks punapäine troll
rootslane
tema ümber teen ma tantsu
metsikut
kirju seelik seljas
ise olen jõudumööda aktiivne
järgmisel nädalal avan näituse
kolmkümmend pilti eestimaast
hakkan endasse armuma
eks armastus tuleb hiljem
pärast viienda ja seitsmenda aasta tülisid
vahel on jälle halb olla
jutt ei jookse ja maailm langeb
ma elan maal
meie klassi lendab vahel linde
meie kolleegiumitesse kukuvad vahel tammetõrud
põrkega rõdult
siis tabab mind
...

2010-09-15T20:43:00.002+03:00

kohviärevuses kodupoole
lehmakarjamaal maandan end
teen kaks hundiratast
käed niiskes heinas
astun endasi
väärikalt

2010-07-11T14:06:00.002+03:00

11. juuli vist.

et mis siis on...
soe on, see mulle meeldib, eile pidavat väga kuum ilma olema, mina veetsin selle päeva konditsioneeriga autos termomeetrile kaasa elades, parimatel hetketel näitas see +34C.

linköpingust sain otse alla skånesse, doktoriga, kes oli 6ppinud saksas, töötanud los angeleses, new yorkis, igalpool rootsis ja kes uskus jeesusesse kristusesse usub vist praegugi, kui ta pole liiga ametis kuumuse vandumisega. eile olime ystadi kandis, kus on täpselt nagu laulasmaal - männid, pikad liivarannad, laulev liiv, ebaharilik maastik skandinaavia kohta ja pool rootsit pakib oma volvod kokku ja s6idab sinna, tundub, et pool taanit ka. olen hiline natuke, ei tea, kas 5 päevaga prantsusmaale j6uan, tundub yldse imelik, et seal kuskil midagi sellist leidub. olen malmö rongijaamas, v6tan rongi kopenhaagenisse ja vaatan aknast välja kui saan. emmed issid v6ivad vahel raha saata, luban, et kohe tagasi ei saada, aga paanikat ei ole ja ei tule, olen ysna kenasti organiseeritud seekord.

hakkan nyyd ringi vaatama, mis läheb ja kuidas,
äkki saan täna läbi taani. daani ja hungari.
pakaa.

2010-06-29T02:18:00.003+03:00

28. juunil

suvi käes. st rändan magamiskotiga ringi vahepeal. st aasad on täiesti lilledest segi. st mängin palju pilli, oma dulcimeri, flöödilistega, pusin uusi lugusid jasmiinipõõsa uimas, veedan päevi ida-johannaga suvalisi asju tehes. on viimased päevad hagalundis, siis kolin ennast minema solvikisse. oli kihvt jaanipäev igasugu tantsuga, oli äge pillitegemiskursus öiste mängimiste-tantsimistega, sain esimesed pillitunnid markuselt, oma lemmikpillimehelt, kes mind oma käe alla võtnud. palju juhtub ja palju on ees, tuleb üks topeltsuvi, mille keskel mul arvatavasti vaikselt sügiseigatsus peale tuleb.

2010-06-19T13:08:00.002+03:00

18. juunil

tulin ühel öösel skogsbrynsby koosviibimiselt
ikka läbi selle sama metsa
kuigi kahtlesin kas julgen minna
hakkasin juba maantee suunas minema
aga mõtlesin, et kui hull see ikka olla saab ja
pöörasin otsa metsapoole
ei olnudki hirmus
kuigi oli kuusemets
pääses suvetaevas ilusti sisse
läbi metsa solvikisse
solvikist teedmööda maanteeni
selja taga olid tumedad pilved
ja seal vahel värviline taust
ma ei saanudki aru, kas loojang
või tõus
igastahes oli hea olla ja aegajalt kõndisin selg ees
ja tundus
et värvid läksid aina tugevamaks
juu siis tõusis
pobisesin endale midagi sellist
et
sellest tuleb üks hea elu
ja see ajas mind naerma
mind ajas naerma minu vaade elule
see naiivne ja sünge korraga
natuke kohatult tasakaalust väljas
ja sellest hetkest aru saades mulle tunduski
et

olime just istunud ümber laua
see rootsi mees
kes armastas palju rääkida oma aastatest
aafrikas
näitas oma fotoalbumit nendest toredatest kuplimajadest
mida ta seal ehitamas käis
rääkis
kuidas lapsed pimedas öös
kuristiku serval eksimatult jooksevad
kuidas aafrika naine euroopasse tulles
vaatas kui imelik on see
kuidas valge inimene kõnnib
oli veel
üks portugali mees
nagu mafiooso
või vähemalt miljoär
valgetes riietes
karakter otse filmist või raamatust
tema naine
sündinud brasiilias
elanud portugalis
vanaema rallisõitja
arvas
et lastelastel peaks vähemalt kardirada kodus olema
endal tal oli eluaeg
alfra romeo viimane mudel
vanevanemad olid need
kes tegid euroopas esimese panga
veel oli lauas itaallane
kes enne oli siin ameeriklane
arhitekt new yorkist
kaks last õues jooksmas
kodu kogu maailmas
eestlane naiseks
pärast seda kõike oli teistmoodi
mööda oma valget
õhtuti tühja
maanteed tulla
vahepeal tagurpidi
et näeks jälle seda taevast

järgmisel päeval tegime heina
holger õpetas
kuidas vaiad tuleb panna
ja miks nii
ja ma mõtlesin ikka nendele tarkadele meestele
kes ütlesid
et
niimoodi ikkagi maale ei saa tagasi minna
ma elan maal
Maal,
hallo!
heaküll
kui lammast ei ole
siis pole heina ka vaja
ei hakka ju mängima
turist planeet maal
põnevat atraktsiooni
ürgaegadest
mis meenutab kodu

täna läksin postkontorisse paki järele
mõtlesin et tuleb mu kaamera indiast
aga tuli festivali pilet prantsusmaalt
ja ma tunnen
et pärast seda
kui ma olen
MADEMOISELLE
olen ma hoopis peenem inimene
naiselikum
suvel ainult kleidid ja kõrvarõngad
tuli mõte
et on vaja kübarat
sellist suvist
jaa
milleks lasta elu mööda lotandavates riietes
kui võiks valges linasest kleidis peenarde vahel hõljuda
me täitsa alahindame elu võimalusi

muidugi kiri indiast
et MISTER urb maarja
mõjus hoopis tsemendisemalt

õhtukastene kass tuli tuppa
tal on alati vastupandumatu soov
mind tasakesti hammustada
kintsust põlvest käevarrest
endalgi selline soov

2010-06-13T00:32:00.005+03:00

13. juunil

tulin läbi uduvihmase
okkakõdulise
kuusemetsa ja olin omadega rahul
päeval olin saanud rääkida mõne inimesega
kellega mõttes juba enne rääkinud olin
olid head vestlused
oli solviki lõpupidu
kool
kus ei ole aktuseid
viisakaid riideid
ja punnitatud olemist
on hoopis aas
kus peal kooli ühine lühike lõpunäidend
lihtsat koosolemist
mõtlesin
et heaküll
lähen joon eestlaste juures ühe kohvi
kohvist sai vein
ja veinist sai hea jutt
ja siis tulid uksest sisse keegid
kes olid toomaselt teed küsinud
või midagi
ja selgus et üks on kunagi eveliniga töötanud
kui nad olid 18
ameeriklane ja eestlane brüsselist
nüüd on mul euroopas vahepeatus ka olemas
teel prantsusmaale tantsima
njuujorgi arhitekt
kes elanud enamvähem igalpool maailmas
tegin jälle reise kaasa
käisin hispaania vanades
veel jeesusekujudeta kirikutes
uus-meremaal
tundub
et meil tuleb temaga veel reise
pärast maailmarände
astusin läbi pehme metsa kodu poole
ja mõtlesin
et

11. juunil

tuligi see vihm
sain puhtaks
nüüd ajab uduvihma
pärastpesuks
melanhooloputuseks

juuni jookseb
mööda kalendrit alla
vaevalt et pidama saab
enne juulit

2010-06-10T20:42:00.003+03:00

Oo, ülikoolis - Valdur Mikita, Jaak Johanson!

2010-06-08T21:58:00.005+03:00

8. juunil
Rosinakaupmees ja nässus õlgkübar

Tundub, et suvi ongi paika pandud, pole sellist asja varem kogenudki, et suvi koosneb nendest nädalatest tööaegade vahel. Eelmine suvi olin paikne, askeldasin siin aias, lugesin iga päev kanu ja sain aru, et neid on aina vähem sest keegi röövib neid; kõpitsesin porgandit; elasin siin suures majas sinises toas ja olin kõige valgematel öödel palju üleval, äratuskella mul ei olnud ja loomad olid minus natuke pettunud; nägin mitmeid päikesetõuse; tundsin, et see maja ja aed ja heinamaa on liiga suured, et siin üksi olla. Igatsesin, unistasin, lootsin ja ootasin.
Selle suve teen teistsuguseks, ei hakka üldse mängima zenni, et "mulle meeldib rahulikult kohapeal olla ja tõeliselt puhata ja vaadata kuidas lill iga päev erinev on", nej, teen hoopis nii, et ei oleks ühtegi kohta, kus ma üle nädala aja paigal oleks, kavatsen vaadata inimesi ja salvestada. Loon koos kuuga oma juuli teise poole, sealt edasi hingan koos kuuga välja oma augusti alguse, võtan tähelepanelikult vastu täiskuu seal vahepeal. Vist on mingi ebalev usk, ei julge välja öelda kõike, mis plaanis on - äkki ei lähegi nii...
Lasteaialastega on veel näidend teha, siis kooli sisse kirjutada... Mulle sobib, et ma nende kolme lapsega lasteaiast kooli lähen, kasvan koos nendega ja tunnen tõesti, et lähen esimesse klassi. Nüüd on vaja eneses üles äratada oma kvaliteet ja panna see julgelt tegudesse, lastega pole aega mõelda, nad tahavad kohe ausat olemist.
Hagalundi taevas kisub halliks. Tuleks üks loputav vihm, tõeline suve ladin, saaks puhtaks.

2010-05-28T23:14:00.009+03:00

2010-05-28T15:03:00.004+03:00

28. mai

kui laev eile ennast vaikselt sadamast eemale lükkas, seisis üks naine kaldal, tegi suitsu ja viipas korraks, viipasin mõttes vastu.

kui täna oma reisikotiga täistuubitud 36 bussist välja ronisin, ütles bussijuht mikrofoni, et "head päeva!" ja "tsauki, lapsed!", kõik, kes eestuksest maha tulid, ütlesid järgemööda midagi bussijuhile vastu, täistuubitudbussisõit lõppes hästi.

me oleme inimesed ja me elame koos.

üleeile seisin veel metsatukkade vahel, vaatasin, kuidas kolm mäkra minust mööda siblasid, nad ei näe ikka mõhkugi, üks ainult pistis nina taeva poole ja vaatas mind mind nägemata. seal samas tammede juures lambamaal seisin, kuulasin oma salvestatud lemmikpillilugusid, vaatasin, kuidas päike oli loojunud, kuidas nahkhiired mu pea kohal lendasid, neid oli nii palju ja nad lendasid vahepeal nii lähedalt, et tõmbasin ehmatusega pea eest, mäger askeldas edasi.

see oli see sama päev kui
käisin pikal jalutuskäigul
vaatasin
kuidas suur läbipaistev kuu end mööda puud üles vinnas
kitsel oli sellest ükskõik
meri logeles loojanguvärvides
just siis
kui kuu hoo sisse sai
keeras maa end päiksest ära
võilill sulges ettevaatlikult
oma pudeneva õie

2010-05-09T21:24:00.006+03:00

9. mai

mu ajataju
ajutaju
on kuidagi piirituks kiskunud viimasel ajal
ma ei saa ikka veel midagi parata
et tants ja muusika tähtsad on
kas see on reaalsus
selline tunne on
et päris elu peab olema raske
ja see mis on raske
on reaalne
seitsesada aastat orjapõlve
töö ja vaev on päris
mis hea ja lihtne
see on illusioon
eesti juur
jookseb rõskelt mööda mu selgroogu

kõigepealt oli meil iiri õhtu
mikaelgårdenis
seal suures ilusas saalis
mäletan et kui holgeriga tantsuringis kokku sain
hüüdsin talle
et see on ju nagu jaanipäev!
jensiga muidugi läheb meil ikka hästi
jens on sama kes enne oli siin jesper
aga vaevalt teil järg püsinud on
see on minu enda järg
läksime ära enne
kui

oligi parem
järgmine hommik ju matkama
jens sara lisa ja teised
kuus tundi kõndimist
vaatamist
kuidas pika kaelaga sinilill end
läbi kuuse paksu varju lükkas
vaatamist
kuidas käbi aegluubis kukkus
vaikivale samblale
kuulamist
kuidas kägu raba taga kokutas
meenutas mõtlikult eelmise aasta laule
ojavulin tegi lennukikõminaga duetti
pärast tuli vihm
lasin end märjaks saada
natuke ebamugavust on äratav

buss viis meid otse gula villasse
meie armsasse kultuurimajja
laulutuba juba käis
see ilus austria torupillipoiss oli seal
pühkis suu võilevast puhtaks
ja tegi musi
pidi mingi austria komme olema
mine sa tea
ma tean küll
talle meeldib kuidas ma tantsin
juba volbriööl meeldis
aga ma ei ole hea õpetaja
ma tahan ise tantsida ja
nüüd ujusin temast mööda
terve õhtu
kuniks märkasin
et ta on ühe nädalaga rootsis
polska hästi selgeks saanud
slängpolska väga hästi selgeks saanud
ütlesin okei
ja me olime
så nära intill
natuke liiga
kuni ta
selle prantuse akordioninaisega
rongile kiirustas
ah mis kontaktivahetus
see on kevad
sellepärast ma olengi selline
et me kunagi enam ei näe
või kui siis ainult prantsusmaal
aga see on nagunii teine dimensioon
jätkasime jensiga kahekesti üle saali
kõik pillimehed olid keset saali kokku saanud
need kõik kes alles olid
ja neid ikka oli
emma reid kes nüüd järnas elab
tema poiss daniel
ulf minu lemmikmees
või üks nendest
martin oma bluusiviiuliga
see vanamees suure habemega
ja teised veel
ma polnud ammu nii väsinud olnud
mõte oli välja lülitunud
ja tants võttis aina kenamaid keerde
see polnud ammu enam polska
see oli
need noodid
sammud
seal vahepeal
õhuline dialoog
kehad ise teavad
keset ööd tegime ida johannaga
kes istus eemal ja oli mossis
kui mina poolunes lendasin
viimase tantsu
pillimehed jäid paigale
kuigi viiul juba vingus väsinult
läksime hääletasime järna teedel
tegime 40 minutit nalja
enne kui ulf ja martin meid autole korjasid
teadsin läbi vihma hagalundi tulles
et kahe tunni pärast tõuseb päike
ja see oli pisut uskumatu

nad lähevad täna kõik skeppsholmi ka
need noored ja see sealt austriast
mõtlesin
et lähen ka
aga ma valutan
ja sain aru minemispõhjusest
ja ema ükskord ütles
et meeste järgi ei joosta
mis on küll päris õige mõte
võtan hoopis sissepoole puhkuse
loen veelkord läbi jensi
tantsutänukirja
vaatan veelkord seda paberitükki
selle kontaktiga
ja siis kustutan need endast
et oleks vaba ruumi järgmistele
mu mälumahus

kõik, mis heliseb, on siin.

2010-05-05T22:48:00.003+03:00

5. mai

Ühel päeval oli Indias nii, et mul oli kriis. Me sõitsime jälle ühest farmist teise, tee oli kena asfalt, aga pandud otse põllule nii et nägi välja sile, aga oli rohkem nagu kaugushüppekatsetamise tee. Ja siis nad rääkisid nii palju mobiiliga ja ei saanud üldse vaikuses olla ja õues oli 45 kraadi ja pea tuikas ja siis oligi kriis - mul sai kõrini. Sellel hetkel ma tahtsin üle kõige, et mul oleks muusikamängija kaasas ja ma saaks Papillonit või Blå Bergens Bordunerit kuulata. Aga ei saanud, kuulasin passiivselt india meeste kädistamist, vaatasin kõrbenud maastikku, kus ei olnud tibagi rohelist, ainult kollased ja pruunid toonid ja midagi, mis meenutas tuhmhallrohelist. Ma ei öelnud ühtegi sõna, kõik olid süüdi, et mul oli paha olla. Kui me oma tärnihotelli jõudsime, läksin otse oma tuppa, otsisin värisevate kätega (muusikanarkomaan?) muusikamängija, panin klapid pähe ja tundsin, kuidas rootsi helid mu soontesse voolsid ja seal tervendavalt võnkuma hakkasid. Ja see jäigi mu ainukeseks kriisiks Indias, kui hiljem väsimus tuli või mingi igatsus, siis hoidsin oma doosi läheduses. See tuli meelde sest kuulan just volbriöö salvestust kus Markus ja see äge naine mängivad kordusena mingit mõnusat lugu. Kanad toksivad rütmiks mu ukse taga trepil. Volbriöö oli kihvt, kogu aeg oli hea muusika, koguaeg oli palju rahvast, tuttavaid, uusi tuttavaid. Kahe ajal oli tunne, et miks nad juba lõpetavad, aga Markus ütles, et see on Rootsi ju, et Prantsusmaal mängitakse jah 6ni hommikul. Nähsiis! Järgmine kord lubasime Ida Johannaga õhtut üleval hoida. Kohtasin Idat ükseile külavaheteel, ta mängis mulle tuhinaga ühe uue flöödiloo, mille ta Jan Johanssoni plaadilt õppis, rääkis, et peaks ikka ainult väga hea muusika festivali korraldama Ytterjärnas, jaaniiedasii. Nüüd ma ootan siin Matsi, mängime korra veel pilli, enne kui ta Kanadasse reisib. Juba mitmendat päeva on täiuslike pilvede taevas, ei jõua ära vaadata. Ükspäev nägin ma unes, kuidas kari ahve nende pilvedega ringi sõitsid. Reedel võiks minna Indreku kooli paaditöökoda pildistama. Laupäeval võiks minna matkale ja õhtul Gula Villasse tantsima. Millalgi võiks minna kanuuga mere peale. Võiks veel seda kibuvitsapõõsast harvendada. Võiks panna kasvuhoonesse oma põõsaskressi idanema. Et laupäeval oleks meeles selle loo nime küsida ja nooti. Eesti piletid peaks ära ostma. Diktofonile oleks tarvis lisakott õmmelda. Ei tohiks unustada inimestelt küsida, kas keegi teab kedagi, kes elab Pariisis.

Blå Bergens Borduner - Bortom bergen

2010-05-02T00:04:00.005+03:00

2010-04-24T15:13:00.002+03:00

24. aprill
Tule läbi lõkketossu

Täna on meil aiatööpäev, Hagalundi valdused on siblavaid inimesi täis, osad lapsed kõlguvad puu otsas, üks istub kännul lambatall süles, kaks tükki istuvad mängumaja katusel ja räägivad juttu, mõned on töötavate vanematega ja aitavad asjalikult kaasa. Päike on taevas ja taevas on lahti, jälle on aprill, jälle, ikka olen ma siin. Võtsin alla oma talvekardinad, viskasin uued kardinad lohakalt üle kardinapuu - kenad india kangad, ühe panin voodikatteks, teised ootavad riiulis püksteks saamist. Mõttes on värvida oma tuba valgeks ja teha templiga mustrid peale. Otsustasin siia jääda, lükkan käima oma teise aasta ja paralleelselt mõtlen Eestile, kuigi tunnen, et Eesti on veel kaugel. Teen äkki oma aia sellel aastal, vaatan, kuidas taim kasvab ja proovin rahulik olla, proovin vastutust võtta, proovin kohal olla. Ma filmisin meie Delhi hotelli rõdult ühte naist ja ühte meest, kes tegid koos tööd. Naine segas mörti ja mees ladus müüri. Naine kallas kõigepealt maha ühe kuhja segupulbrit, siis tegi rahulikult kuhja keskele augu, kallas sinna vett ja hakkas siis pulbrit äärtest keskele tõmbama, ta oli täiesti kohal, kükitas seal ja töötas paljaste kätega nagu teeks koogitainast. Temas ei olnud rahulolematust, saamahimu, tüdimust. Ja mört sai hea, ta kühveldas selle suurele metalltaldrikule, vinnas peapeale ja viis mehele. Ma tean küll seda ütlust, et kui tood kaevust vett siis too kaevust vett, aga nüüd ma nägin, kuidas see ongi nii.

2010-04-22T18:21:00.003+03:00

22. aprillil

Eile olin veel Delhis, 40 kraadise sooja sees, täna vaatan, kuidas vesine lumi raskelt langeb. Kui me siit läksime, siis hakkas just lund sadama, midagi nagu ei olekski teisiti. Mina olen lihtsalt seest teistmoodi nagu ikka me teistmoodi läheme, kui meiega palju juhtub. Ma käisin Indias. See oli rohkem kui aasta tagasi novembris, kui ma istusin oma Kalamaja pliidi ees, mängisin kannelt ja mõtlesin, kas ma lähen Rootsi või lähen ma Indiasse, et tahaks mingit teistmoodi rütmi oma elule. Torgny küsis mult Himaalajas, et millal ma Indiasse otsustasin tulla ja siis ma hakkasin rääkima sellest, kuidas ma mõtlesin, et ma lähen Rootsi ja küll ma sealt kaudu Indiasse ka saan, aga ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub, ta naeris ja ütles, et Eesti on kaardi peal Indiale lähemal, et ta on aru saand jah, et naised mõõdavad maid teisti ja oskavad kaugemale minnes lähemale minna.

Kõigepealt peaks vist küll Holgerit tänama, kes mu viisa välja võitles, sest pühad tulid peale ja mu viisa jäi Helsingist tulles toppama ja öeldi, et midagi pole teha. Ma peilisin välja oma kirja koodinumbri ja sain teada, et kiri jõudis Arlanda lennujaama, aga kaugemale ei saanud. Leppisin siis sellega, et ma ei lähe, võtsin oma fotoka ja kõndisin pildistades mööda jõekääru Solviki poole, kus oli jälle üks meie seminar. Kui ma seal ütlesin, et ma ei saand viisat, siis Holger vastas, et nii ei lähe ja nüüd me hakkame helistama. Läksime koju ja Holger rääkis kaks tundi järjest, telefoninumbreid proovides, kord lootusrikkamalt, kord raskelt ohates. Mina istusin kaks tundi tema vastas, kuulasin ja imestasin, kuidas on võimalik asju ajada. Lennujaam-postijaam-turvafirmad jne.

Me jõudsime Holgeriga koju nüüd, viisa on passiga kotis. Rootsimaa on minu jaoks maa, kus muinasjutud tõesti väga olemas on, need on natuke teistmoodi muinasjutud kui meil Eestis on. Ma istusin 2 tundi Holgeri vastas ja kuulasin ja vaatasin, jõllitasin, imestasin, kuidas ta asju ajab. Ta kirjutas järgemööda vist 20 telefoni numbrit üles, vahepeal öeldi talle, et see ei ole võimalik, et te selle numbri olete saanud, et see on salastatud number, aga see mees siiski rääkis, kuidas asjad käivad, et kuidas mu kiri on lennujaamast ära läinud ja nüüd ei ole eriti võimalik seda kätte saada, ta soovitas turvafirmaga ühendust võtta, et saada lähemale postitöötajatele, sest nood on kaitstud, siis sealt üks mees pani toru ära ja meil tundus kõik lõppenud olevat, aga siis Käty ütles, et helista veel ja siis seal oli üks naine, kes jälle imestas, et see ei ole võimalik, et te meile helistate, aga me ühendame teid ja siis oli kohe otseühendus postitöötajaga, kes oli väga abivalmis ja elas kaasa, samal ajal kui keegi selja taga ütles, et see ei ole võimalik sest nii palju kirju on et sealt on võimatu leida midagi ja pealegi siia ei tohi helistada mingi suvaline jorss, aga tädi ütles vastu, et kirja sees on pass ja viisa ja kõiksugu tähtsad asjad ja siis mees ütles, et ok, vaatame, helistagu 10 minuti pärast tagasi. Holger tegi nalja siis ja pani silmad kinni ja pistis käe kujutavasse kotti ja võttis sealt välja minu kujutatava kirja. Ja kui me tagasi helistasime, siis umbes täpselt nii oligi juhtunud ja töötajad olid hämmingus, et kuidas õige kiri esimesena nii suure hulga seest välja tuli. Ja siis me läksime ruttu Holgeriga teele ja me otsisime seda postijaama tükk aega, Holger peatas autosid keset teed ja meid eskorditi lõpuks peaaegu õigesse kohta ja siis me tiirutasime veel ja siis lõpuks jõudsime postijaama, mis oli suurte vilkuvate tõkkepuude ja raudaedadega ümbritsetud, ja juba nägime seal eemal ühte meest seismas ja Holger lehvitas ja siis kõik need tõkkepuud ja väravad järgemööda avanesid pidulikult ja me naersime ja see mees oli sõbralik ja ma sain oma ümbriku ja me andsime talle suure eesti shokolaadi ja see kõik oli nii sürreaalne. Ma ütlesin Holgerile, et see on minu muinasjutt nüüd ja ma tahan, et ta igal aastal seda mulle uuesti jutustaks, et mis see mees siis ütles ja kuidas siis otse ühendati selle õige naisega ja kuidas kiri kohe välja tuli. / 2. aprill 0.35 /

Jõudsime New Delhisse, linna, millest ma midagi aru ei saanud.
Palju inimesi, tolm, signaalid, lehmad, vaatavad silmad. Olime piirkonnas, kuhu valged inimesed kunagi ei lähe.
Jõime Achilleasega pimedas soojas õhtus imehead mangojooki,
istusime pargis ja sõime melonit,
ta oskas selle ilusti lahti lõigata,
see park oli nagu suur tuba ilusa rohelise vaibaga,
suur ruut,
palmid, põõsad
ja istuvad emad ja mängivad lapsed,
terve tuba täis lapsi,
jupike selgust keset seda suurt linnasegadust.
Siis löödi raudkangiga vastu aeda ja aeg oli lahkuda.

Järgmisel päeval hakkasime Himaalaja poole sõitma, mina, Torgny, Achilleas, autojuht. Vaatasime 7 tundi, kuidas värviliste saridega naised sirbiga vilja lõikasid, oli lõikusaeg. Viljapeksumasinad töötasid põldudel, inimesed kühveldasid vilja kottidesse. Uttarancahli piirkond. Mäed olid suured, teed olid kitsad, orud langesid sügavustesse, vanad kõverad rododendronipuud õitsesid suurte punaste õitega. Muidu oli kõik kuiv ja pruun ja tuhmroheline. Lõpuks jätsime auto, meile tulid vastu poisid, kellega ronisime kilomeetri jagu mägedes, vahepeal kukkus üks kohver allapoole. Mägedes oli Binita, kes meid ootas.

Binita Shah ajab Indias biodünaamilist toidukasvandust, mis on tal nii hästi õnnestunud, et Torgny otsustas sellest filmi teha.

Mulle seletati nii, et Maa on vana ja muld on väsinud ja tühjaks tarbitud, et oleks vaja turgutada mulda. Selleks tehakse komposte ja preparaate ja see kõik on ammutuntud asi aga keemia tulekuga jäi see katki. Ma arvan, nüüd on Maa kriisis ja see on täitsa loogline, et soeses vaimsete ärkamistega hakkab see kõik jälle kujunema.

Seal mägedes oli meie ilusaim aeg.
See oli suur org,
500 meertit sügav,
sajad majapidamised,
mida päevasel ajal niiväga ei näinudki,
aga kui öö tuli, siis need tulukesed läksid põlema
ja taeva tähed sulasid kokku orutähtedega
suures vaikuses,
võibolla mõni raadio kuskil allpool ainult
või ükskik koer
ja Achillease flöödimäng
kreeka mägiflööt
india mägedes meenutamas
end
päikesetõusud, kollased
ja ühel päeval lükkas tuul selle värvitult valge kuumatolmu laiali
ja meile ilmus suur Hilmaalaja mäestik
lumised tipud
tunniks ajaks suur promenaadpilt
see suur tuul kolistas kellasid Binita kodu rõdul
õhtuti istusime kaminatule juures
Binita puhkus vahepeal raudtoruga sütt põlema
see oli ilus

Vahepeal hüppas üks suurte silmadega valge kõhn metsik kass akna taha, vaatas mind väga ärevalt ja siis kadus. Seal kandis on leopardid, Binita on ühega oma kodurajal kohtunud. Mina nägin ainult ahve, kes meie viimasel päeval meie orupoole vallutasid, näppides kõike, mis ette jäi, huilgavad mehed proovisid neid ära ajada.

Meie päevad läksid filmides. Ma sain just enne minekut teada, et mul on ka kaamera, üks korralik, millega ma võin filmida kõike, mida näen ja pean filmima ka näiteks interviuusid teise kaamerana. Mulle meeldis. Äkki teen nüüd oma väikse india filmi.

Praeguseks teen pausi, räägin mõnikord edasi.

2010-03-16T21:58:00.006+02:00

Selline asi, et avasin oma raadiojaama, Fantaasia saate, püüan õhust asju ja jagan:: http://maarjafantaasia.blogspot.com/

2010-03-14T18:41:00.001+02:00

14. märtsil

EILE

2010-03-11T20:32:00.004+02:00

eile öösel tulin jälle skillebyholmist
mööda oma tühja maanteed
maantee oli keset kevade taevast
olin nende tähtede sees või all või kuidagi
vahtisin üles
vilgutasin vahepeal taskulambiga vastu
mängisime kaua pilli
päike liikus ja helivalgused muutusid
proovisime betoonkoridoris
seal kajas kõik topelt
tegime idale ühelookontserdi
tema oli voodis
meie koridoris nende
kajaseintega
uks lahti
pärast kuulasin salvestusi
ja vaatasin tekivahelt
kuidas tähed läbi tammevõra ujuvad
ei raatsinud magama jääda
eile oli meil justkui viimane koosolemine
mats kolib ära teispoole järnat
ja vahepeal teispoole maailma
eks näis
kus jälle üksteist avama hakkame

täna leidsime metsa servast
kuuse alt
ilusti surnud kitse
nagu magama läinud loom
juure peale puhakama jäänud
korraks
küll silmadeta nüüd
ja katkise jalaga
lapsed vaatasid kaua
nad oskasid vaadata

enne sündis meile üks lammas
kahe minutiga
lihtsalt
elu ja surma võlud
lapsed vaatasid kaua
nad oskasid vaadata

sügis skillebyholmis

2010-03-07T15:05:00.003+02:00

So I`ll leave the ways that are making me be
What I really don't want to be
Leave the ways that are making me love
What I really don't want to love

/N. Drake/

2010-03-06T00:38:00.005+02:00

tulin jälle skillebyholmist
hääldatakse šillebi
maantee oli tühi
jälle
taevas oli täis
tähti
nüüd juba hakkan harjuma
et need targa rehealused
ja vanarannad
selle lautoga koos mulle hoopis muid lugusid
hakkavad rääkima
hakkab normaalseks muutuma
et lihtsalt mängin
ja kuulan
kokku
kõla
kosmost
mis järgmine hetk tolmuks kaob
helitolm omas universumis
langeb mu peale
pärast raputan riided puhtaks
naeratan arusaadavalt seal voodiserval
ja saapapaelu kinni ei seo

lähen enne
kui midagi muutub

2010-03-03T10:19:00.007+02:00

Pildid: Kristian Kankainen

2010-02-28T13:29:00.011+02:00

28. veebruaril
Oidoo

Vahepeal oleks vaja maha laadida mingeid asju, et saaks rahulikult magada. Tegelikult mul on vaja pidevalt maandada ennast sest isegi udu võib mind täiesti endast välja viia. Ma arvan, et mul on vaja natuke balanssi leida, nii ikka ei saa olla. Selline hullukese tunne natuke, et kõik viib eufooriasse. Võinoh, eks see on see loomeinimese asi eksole, üles alla juuksed valla. Viimasel ajal teeb mind õnnelikuks (üleõnnelikuks) see, et pärast seda, kui me otsustasime Ida-Johannaga kahekesti tantsima hakata, et proovida improviseerida ja pärast seda, kui üks tüdruk meid aknast nägi ja ka tantsima tuli ja pärast seda, kui Ida naaber Mats tuli pilliga mängima, ei, mitte pärast seda viimast, vaid just siis, kui ta tuli, siis hakkas see õnnesabin pihta. Ta tegi meile tantsimiseks polska! Ja ta mängib iiri buzukit ja rootsi lautot ja siis mul oli kannel kaasas ja ma mängisin ka ja ta saatis ja siis ma laulsin natuke ja Ida proovis aru saada, kas saab tantsida või mitte. Ja siis ma mõtlesin, et Mats on täpselt see mees selle pilliga, kellega ma Papillonisse läheks. Ja siis reedel pärast seda, kui olime kolmekesti nahka pistnud vaniljejäätise küpsetatud ingveribanaani ja vahtrasiirupiga, lahkus Ida viisakalt ruumist ja ma hakkasin lugusid linti mängima, et Mats saaks neid pärast kuulata ja sinna peale midagi teha. Tal on mingi selline pult, millega saab heebleid näppides igast asju korraldada. Ja siis ta ütles, et ma peaks rohkem laulma. Ja siis ma mängisin kannelt ja laulsin sinna peale ja siis me mängisime koos ja jälle saime aru, et meie pillid on head sõbrad. Lauto ja kannel. Ma ei julgeks üksi sinna Papillonisse minna, aga nüüd kui Mats mängib, siis see kõlab nii hoidvalt, see heli on nagu ümber minu, nagu oleks pillil kõlarid küljes ja nagu oleks me kirikus. Kuidagi turvaline. Leppisime kokku, et läheme 12. märtsil ja teeme mõned lood. Nagunii ta sõidab Kanadasse elama aprillis, seniks tuleb palju koos teha. Reedel öösel sealt Skillebyholmist tulles oli mul hea meel, et mul on see maantee, mis on öösiti tühi, kuulasin klappidest Blå Bergens Bordunerit, oma viimase aja lemmikansamblit, mida Markus mulle soovitas ja mille järgi ma kohe Södertälje raamatukokku vurasin, ja tantsisin mööda maanteed ja kõik oli udu täis, kõik oli nii valge ja see õhk oli nii maitsev ja ma ei raatsinud koju minna ja vahtisin ja vahepeal kepslesin natuke niisama, enne kui raatsisin. Holger kõndis must mööda just ja küsis, et kas sa lähed Himaalajasse? See kõlas nii jaburalt, et hakkasime mõlemad naerma. Aga täna lähen küsin Rosmarini käest, kas ta saab mind tööl asendada, kui saab, siis lähen. Aga sellest hiljem. Nüüd pühapäeva pannkoogid, äkki pärast lähen metsa sula vaatama, vaatama, kuidas puudel on väike kevadärevus sees. Homme märts! Plirts plärts.

Blå Bergens Borduner - Mocksandslåten

Hiljem, metsauudised: Kass Fredrik oli läinud nii 15 meetrit ja siis paremale pööranud, paremalt oli aga tulnud mäger, kes oli siin-seal sammalt üles tuhlanud, mäger pööras mõne aja pärast suure kivi juurde, siis lendas suur kakuvolask mul üle pea, oskasin ainult hhuuuvauuu sosistada, kakk peatus ükskõikselt eemal männi otsas, natuke pärast seda, kui mäger oli ära pööranud, oli tulnud alt põllu poolt jänes, ja vastassuunast oli tulnud üksik hunt, käpajälg suur kui mu rusikas, hunt tundis huvi jänese vastu ja järgnes alla põllu poole. Tagasitulles avastasin, et ka inimene on üles ärganud ja metsa tulnud.

2010-02-20T14:07:00.002+02:00

2010-02-14T13:14:00.007+02:00

14. veebruaril
Jänesel umma pikä jala

See viski enne hommikusööki teeb olemist natuke reipamaks, muidu on täitsa pühapäevane suig. Eile oli Järnas igakuine teise laupäeva tants, minu lemmikpillimees (ma mõtlen, et tema ongi Orkester Papillon) mängis koos ühe ägeda väikse hispaaniahõngulise naise ja ühe teise naisega; rootsi torupill (selline pisike), dulcimer, altflööt, viiul, kolinad. Ilus. Nii õhuline. Surmatunne tuleb mul alati peale, või see elu tunne, või mis iganes. See, et kõik saab läbi ja et on ainult praegu. Õnnelik tunne ikkagi. Ja iludus Emma Reid mängis hästi hästi koos ühe saksipoisiga. Läksin eile eriti lahti tantsus, see on ka nii hea. Oot, ma kisun liiga ilusaks siin. Ärge kujutage ette, et elu nii ilus on koguaeg. Aga pärast tantsu, südaöösel hakkasin koju tulema, pärast seda, kui lemmikmuusik me laual küünla kustutas, ja läksin umbes kolm korda valesti, otsisin ühte teeotsa, et mitte minna mööda maanteed, lõpuks, kui otsustasin mitte enam otsida, siis avastasin, et käingi mööda seda õiget teed. Tüüpiline elujuhtum. Don´t try, just do, nagu Pär ikka ütleb. Joon tühja kuu puhul nõgese teed. Ise lõikasin vanad nõgesed maha sügisel ja ootasin, et uued pisikesed tuleks, ootasin täiskuu ära, et oleks eriti äge ja siis korjasin ja kuivatasin. Ma olen ikka öelnud, et naat ja nõges on inimese põhiõigus, ma olen viimased aastad selle järgi orienteerunud, et kas on naati ja nõgest, või ei ole. Nüüd tegi tants otsuse, naat ja nõges valis koha. Aga ma tulin eile vist kolm tundi koju. Seal Salta Kvarni juures jooksin jänes mu ees, kui ma lähemale jõudsin, kappas edasi ja jäi siis jälle seisma. Aga siis lõpuks ma jõudsin tuttavasse kohta maantee peale, koduni oli ainult paar kilomeetrit, võinoh, paar paar, ja siis ma mõtlesin, et näed, siin ma kõnnin, Rootsimaa peal ja nüüd on küll tunne, et ühe aasta kõnnin kindlasti veel. Nii see algabki vist. Ja mu maja oli külm, aga pähe tuli Tätte lause, et aina armsam on mul kodus ärgata, sest muidu ma läksin ikka eestlaste juurde, kui külm oli ja nende kodu oli jäi mul teepeale. Aga tõesti oli külm. Ootasin läbi une, millal ärgata saab ja järsku oligi kell 6 ja tõusin üles. Ja nüüd siis see uim. Aga nüüd ma lähen pesen nõud ära ja siis Holger teeb pühapäevapannkooke ja siis ma lähen vaatan, mis on A ja G ja D ja kus asub noot.

2010-02-07T14:08:00.005+02:00

7. veebruaril
Uinamuina muusikas

Jalad nõksuvad, keha on selline pärastspordine, kaks päeva järjest tantsu, minu lemmikansambel Papillon reedel ja eile veel hommikune finnsskogspolsi (soomemetsapolska) õpituba, lastetantsu õpituba pluss nii 5 tundi õhtuni erinevat tantsu. Ma küll ei saa aru, mis eile juhtus, et muusika oli nii mmm mmm süldimaitseline, terve õhtu! ei mingit energiaga mängimist, terve õhtu! Vähemasti oli mul tore kaaslane Ida Johanna, kellega oli igaljuhul lõbus, ja tegelikult vahel ongi nii, et kui mängitakse seda võimlemismuusikat, siis on hea hakata improviseerima ja siis on hea põgeneda vahepeal garderoobi Markuse, Ulfi ja uimerdajate järgi tantsima. Nii kui need kaks meest garderoobist lahkusid, polnud meilgi seal enam miskit teha. Aga ma tutvusin Idaga ja Lottaga ja see oli tore, see oli põhiline. Ja Markus tõi mulle noote!, laulis reedel mulle pärast tantsu neid ette ja ma ütlesin, mis ma tahan. Ja ma sain siis ta dulcimeri proovida. Ja sain kutse ühineda Papilloniga. Haa. Ha ha haa. Hea nali. Kes julgeks minna oma lemmikansamblisse mängima? Aga. Mis siis veel. Muidu on ikka nii, et kütan oma majakest ja fotod on laiali ja raamid on laiali (sain 11 raami!) ja noodid on laiali ja mõtted on laiali ja pillid on voodi peal ja lambad on akna taga ja oinas on lolliks läinud ja mõtlen, et on vaja oma pilte müüa et saaksin suve alguses omale dulcimeri teha ja Prantsusmaa ja ja ohoo sellest saab meie suvi!

Nii 6 tundi hiljem: selle suure tantsupohmelli peale oli hädavajalik Skeppsholmi väike lisadoos. Ega ma ise poleks selle peale tulnud, aga Holger-Käty olid minemas. Mulle meeldis. Järgmine peatus - laupäev.

Kutse tantsule.

2010-02-07T13:31:00.000+02:00

2. veebruar

Lumi on natuke ära väsinud, kössis ja ootab vist juba, et päike teda päästaks. Kuigi vahepeal pudeneb lohutuseks uut lund. Ükspäev oli tuisk, vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et seda ilma olen ma kaua oodanud, juba vist sellest ajast, kui ühte Fretsi tuisujuttu lugesin. Et vaadata, et pildistada. Kõigepealt siis vaatasin, lapsed olid ka ninad vastu klaasi ja vaatasid. Kauge metsaäär ja meri kadusid, oli täiesti valge. Pärast vaatamist läksin pildistama, kuigi tunne oli väsinud natuke, aga sellest ei olnud lugu - nii kui oma majakese tagant metsa astusin ja üles-alla sinna vana mühkliku metsõunapuu juurde jõudsin, oli meel väga terane. Sellel ajal, kui ma ühe puu juures mingeid liblesid uurisin, tuli selja tagant metskits, aga mu vehkimise peale ta kappas põldumööda tagasi, alguses vaatasin, et mingi volask jänes, sest tuisk tegi kaugused segaseks ja kits oli peaaegu kõhuni lumes. Sumpasin edasi ja tagasi ja vaatasin ja ei jõudnud kõike pildile saada, ei jõudnud kõiki tundeid ära tunda. Nüüd on jälle rahulik. Korra pagendas külm mind mujale magama - käisin jälle eestlaste juures, seal on mõnus ärgata, suured aknad, hommikused pannkoogid või viimased piparkoogid kahekesti toreda Joonasega, kellega ma ikka esimesena ärkan.
Meil oli jälle seminar. Intuitiivpedagoogika. Kolmaastak lõppes ära novembris ja nüüd algas uus kolmaastak, kuidagi väga hästi algas, inimesi oli vähe, vast sellepärast. Nagu ikka seminari ajal, läks nüüdki selgeks, kuigi enne polnud ei tea kui kaua päikesenähtust esinenud. Täiskuu tegi kõik siniseks, Marss oli ka taevas. Nüüd on jälle pilves, kuigi hommikuti näen köögilauatagant, et mere kohal alati pilveauk ja sealt näeb korraks aafrikaroosat päikest. Täna tuli päike täpselt kell 8, pidulikult meie bimmbomm kella saatel. Aga reedel on jälle Papillon. Pole tegelikult päris ammu tantsinud, olen sisevaatlusega tegelenud, ja nüüd ongi eriline oode sees. Järgmine kuu on märts, see juba on midagi!

2010-01-09T16:39:00.007+02:00

9. jaanuar
Kellu, elu ja Papillon

Täna öösel oli mu väikses majakeses nii külm, et asjad hakkasid seina pealt alla kukkuma. Kui on soe, siis asjad sirutavad ennast välja, kui on külm, siis nad tõmbavad ennast kokku. Ja siis sellel ajal, kui üks miski asi alla kukkus, nägin ma unes, kuidas kolm suurt teivast mu toas ümber kukkusid kolinaga, panin siis tule põlema ja hakkasin muidugi teibaid otsima, varsti sain aru, et tegelikult pole mul kunagi ühtegi teivast toas olnud ja ju see oli lumi, mis kolinaga katuselt alla kukkus. Tegelikult oli see mu kaamerapuhastuskomplekt, mis seina küljes rippus, alla kukkudes tabas see laual olevaid asju ja pudenes mitmeteks osadeks laiali. Hommiku viimased tunnid olin poolunes teki all, vist olin putuka külmakangestuses. Tegelikult ei olnud nii hull, teki all oli soe ja teki all ma ju oskan magada, olen kala ja saan vähese hapnikuga hakkama. Pealegi, kui ma väike olin, siis ma magasingi enamuse ajast teki all, nii, et mu vanatädi näiteks käis mind vahepeal katsumas, et kas ma ikka elus olen. Aga siis tõusin ruttu üles ja teada on see, et kui on külm, siis tuleb liigutada. Õnneks Holger küsiski kohe, et äkki hakkaks ateljees seina krohvima ja siis mul tuli väike ärevusevärin sisse, olen nii kaua aega krohvimisest unistanud, vist keskkooli ajast peale, kui esimesed korrad SRIKi sattusin. Väga soe hakkas tõesti, üks sein sai valmis ja võin küll öelda, et see on täpselt nii mõnus töö, kui ma oma unistustes olin ette kujutanud. Ootan järgmisi seinu.
Aga eile oli jälle tants üle pika aja. See oli jälle selline tants, mis pani mind mõtlema, et kuidas ma ilma selleta Eestis olla saaksin. Mõnedki asjad on sellised, et mul on juba ette kahju sest Rootsi ma jääda ei taha aga neist asjadest hakkan puudust tundma, ma tean. Aga elu läheb edasi, eksole. See oli see privaat-tants seal heinaküünis, mis on nüüd ilus spordisaal, minu täielik lemmik Markus mängis koos kahe mehe ja oma abikaasaga, st+ viiul, kitarr, harf. Eile olin täitsa heldinud jälle, ta istub seal, suured viltsaapad jalas, müts peas, kampsun seljas, ta oli haige, noh, ja siis võtab taskust järjest järgmisi ilusmahedaheliga vilesid, vahepeal võtab torupilli, siis dulcimeri, millega mängis nii ilusa viisi, mida kuulates ma küll tantsuvõimetuks muutusin. Ok, olen natuke üle vindi, aga umbes nii see oligi. Ja küünlad põlesid ja inimesed tantsisid. Ja meil tuli Holgeriga prantsuse masurka päris hästi välja. Ma-sur-KA, ma-sur-ka-ma-sur-KA, ma-sur-ka-ma-sur-KA. Mmmmaja on leiva lõhna täis, Holger küpsetab. Vot sellised lood. Homme lähen hommikul Stockholmi, õhtul lähen Skeppisesse kepsutama võibolla, aga võibolla ma ei tahagi veel muud tantsu, eilne on nii kenasti sees veel. Seal heinaküünis saab järgimisena veebruaris tantsida, tundub terve igavik. Veebruar. See on lootusekuu, päike tuleb tagasi. Nüüd hakkas jälle külm, st tuleb liigutada. Äkki kõnniks eestlastele külla?

Üks salvestus sellest õhtust, (sellest samast hetkest, mis pildil) - dulcimer, kitarr. Keerake volüümi vähemaks.

Pildil küll ilma mütsuta, aga dulcimeriga. Ja tedmata on kitarrimehe nimi. Ja pildi autor on Stephan Gutknecht-Stöhr.

2010-01-08T12:56:00.000+02:00

Indiaani unelaul II

2009-12-28T02:45:00.003+02:00

28. detsembril
Lumi vaikib jälle, tuul valetab

Lisaks lund täis õuele näen aknast enda sinist nägu, pisut öönõtra ja loppis nägu. Eestis on raske magada, isegi, kui olen hea sauna täna saanud, enne olen istunud viis tundi Linnahalli jahedas aga soojas saalis selle eesti asja keskel, muusika, pilidid, jutud nii eesti moodi, see natuke süütunde-kühm-küürakil ja laval oskamatu meie inimene võib laulda järgmisel hetkel nii kena häälega nii sügavaid sõnu, ta nagu tegelikult hästi ei julge seda kõike välja öelda, tal on isegi natuke paha, aga tal on vaja. Kuulan mitmendat päeva kordusena Bazar Blå "Stilla" lugu, vahepeal veel midagi, mis neilt saadaval on. Praegu panin ka klapid pähe. Kell on mõne minuti pärast kolm. Olin kenasti pikali aga üks hetk tundsin, et ma olen nagu sunniviisiliselt ja pigistan silmi kinni ja proovin olla nagu tubli laps, et kui keegi näeb, et siis teab, et ma proovin magama jääda ja käitun ilusti. Asi on vist neis südaöistes pelmeenidas ka. Kui niimoodi Eestis käia vahel, siis lubad ikka erakorralisi asju endale, nagu oleks mingi põhjus ja pidupäev. Nüüd olen siin Pääskülas, homme ärkame vara ja teeme pulbrist pannkooki. Kas pole mitte imelik koht, kuhu jõudnud oleme - pulbrist pannkooki.